Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Usuterve pilk kirikule ja maailmale

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Eelmises kirikulehe juhtkirjas tõdeb usuteaduse instituudi rektor Ove Sander, et kiriku edasimineku suurimaks takistuseks on kirikliku teenimise liigne ja ülemäärane sissepoole pööratus. «Tegu on vaimset laadi orientatsiooni nihkega, mille üheks avaldusvormiks on kõrgendatud tähelepanu oma struktuuridele, nende tööshoidmisele, normatiivide loomisele ja täitmisele, kontrollimehhanismidele jne.»
Eeloleva nädala teisipäeval ja kolmapäeval koguneb Läänemaal Roosta puhkekülas EELK vaimulike konverents, mille peateemaks on tänavu misjon. Päris kindlasti võib väita, et teemavalik on tingitud samast äratundmisest, mille on sõnastanud Ove Sander: vajame «kiriku ja tema liikmete enesemõistmise jätkuvat ja kardinaalset refokuseerimist Kristusele ja tema päästvale sõnumile ning neile, keda oleme kutsutud teenima».
Kuid laiemat perspektiivi ja haaret taotledes peame taas pöörama pilgu sissepoole. Neid kahte orientatsiooni – kiriku liikmete vaimulikku kasvamist ja kirikust väljapoole suunatud evangelisatsiooni-, misjoni- ja diakooniatööd ei saa teineteisele vastandada, nagu pole võimalik väita, et söömine on tähtsam kui hingamine või vastupidi.
Sügisel Tartus toimunud XII soome-ugri teoloogide konverentsil kõneles Ungari kiriku teoloog Máté Joob sellest, et misjonit mõtestades peaksime oma tähelepanu pöörama kõigepealt olemasoleva kiriku poole, ning mitte väljaspool asuva ühiskonna poole. Ta ütleb: «Meil enestel tuleb Jumala kohalolus selliseks osaduskonnaks vormuda, et võiksime lisaks küsimusele «Keda kõnetada?» rahulikult ja rõõmuga otsida vastust ka küsimusele «Kuhu me inimesi kutsume?».»
Möödunud suvel küsis veebiajakirja Kirik ja Teoloogia veergudel Janek Mäggi, milline on Eesti kiriku nägu aastal 2012. Ning vastas: «Värske. Innukas. Nooruslik. Kirik ei pea ennast Eestis tõestama. Jeesus tõestas teda kõigi kristlaste eest. Kirik peab teenima. Jeesuse eeskujul. Ja ta ongi seda teinud. Olgugi meil erimeelsusi – ka jüngritel oli. Olgu me vahel teda maha salanud, mõnikord isegi kolm korda järjest – aga siis oleme aru saanud, mida me (valesti) tegime. Mina usun, et Jumal elab. Eesti kirikutes. Eesti on usuterve maa. See on tõde, mida me peaksime kuulutama. Iseendale ja oma lähedastele. Siis me kestame.»
Esimese hooga tahaks öelda, et niisugune kirjeldus pole midagi muud kui suhtekorraldaja ja kommunikatsioonispetsialisti PR-trikk. Kui Janek Mäggi väidab, et on külastanud mitmeid erinevaid kirikuid ning saalid on – olgu öisel missal või tavapühapäevasel teenistusel – rahvast täis, siis küllap võiks tuua küllaga vastupidiseidki näiteid. Ometi tundub mulle, et Janek Mäg­gil on õigus – see on usuterve inimese pilk usutervele kirikule ja usutervele maale.
Usuaasta motoks valitud sõnad kirjast heebrealastele sedastavad, et «usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus» (Hb 11:1). Ilmselt ei puuduta see üksnes transtsendentse reaalsuse kogemise võimet, vaid käib ka selle kohta, millisena me tajume olusid, suhteid ja eelkõige inimesi meie ümber. Usk muudab vaatepunkti. Usk annab võime näha peidetut, latentset, potentsiaalset – seda, mida valmina veel ei ole, aga mis on tekkimas.
Vaadakem usuterve pilguga oma kirikule ja nähkem selles mitte eeskätt struktuure, normatiive ja kontrollimehhanisme, vaid elusaid ja ilusaid inimesi. Tõsi küll – patuseid, kuid armusaanud patuseid, kes käivad oma teed Jumala armastuses ja Kristuse kannatlikkuses kasvades. Vaadates äsjalõppenud valimiste järel Viljandi Jaani koguduse uue nõukogu koosseisu, pidin taas tõdema, et sellesse kirikusse ei ole mul häbi inimesi kutsuda. Vastupidi – milline teine organisatsioon Viljandis koondaks nõnda palju erinevaid usu- ja eluterveid inimesi?
Samuti ei pea ma häbenema, kutsudes ametivendi ja -õdesid kaheks päevaks Roostale. Meil on, mida üksteisega jagada ja mida üksteiselt õppida. Meie Jumal on kiidetav, halastaja ja armuline. Tere tulemast usutervesse kirikusse!

 

 

 

 
Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees