Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Usuteaduse Instituut 60

12.05.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Õpinguaastaid meenutavad

Kalle Mesila, Tartu Peetri koguduse õpetaja, õppinud instituudis aastatel 1958–2001:

Kuulun UIs õppinute sellesse esimesse põlvkonda, kes pärast sõda asusid teoloogiat tudeerima vahetult koolipingist, taskus värske keskkoolidiplom.

See oli 1950ndate lõpuaastatel. Tundus, nagu kogu EELK jaoks oleks paotatud uks pisut roosilisemasse tulevikku. Sest tõepoolest – eeskuju oli nakkav. Noist aegadest peale võis pea igal aastal õppurite ridades märgata nooremat täiendust.

Oli seal muidugi mitmeid pastorite perepoegi. Minuga koos, enam-vähem üheaegselt alustasid Ago Sisask, Jaan Saksen, Eenok Haamer, Toomas Paul, Jaan Kiivit, pisut hiljem Peep Audova jt. Nõukogude koolist tulnute ees avanes otsekui teine maailm – kauge ja salapärane, ometi nii paljutõotav ning lähedane. Tekkis kohe ühe pere tunne.

Kuna eraldi kursuste arvestust veel ei peetud, istuti ühe laua ümber loenguid kuulama koos keskealiste ja vanemate meestega, kellest enamikul olid juba kogudused teenida.

Kõigil õppejõududel oli seljataga Tartu ülikooli usuteaduskond, lisaks vähemalt magistrikraad. Nad esitasid oma ainet elulähedaselt.

Kõige vahetumalt ja kütkestavamalt näis meisse, poistesse, mõjuvat Elmar Salumaa isik oma avatuse, esituslaadi selguse, vaimukuse ja huumorimeelega. Temas olid hämmastavas kooskõlas ühelt poolt vastupandamatu sõbralikkus ja kollegiaalsus, mis tegid temast tudengite hulgas paugupealt omamehe, teisest küljest aga vali rangus, kui kõne all olid süstemaatilise teoloogia evangeelsed tõed.

Ääretut heatahtlikkust ja vaimukust jagus ju teistelgi õppejõududel (Evald Saag, Ago Viljari jt), aga just mag Salumaa (tollase kraadiga) oli see, kes 1959. a suvel kutsus oma koju Võrru kokku kõige vastsemad õppurid, et lihtsalt olla koos keset suve, keset teoloogiat, keset omavahelisi vestlusi ja keset tollal veel 50aastase mehe rikkalikke mälestusheietusi.

Meie ees avanesid värvikad pildid sündmustest enne sõda, eriti akadeemilisest elust Tartu ülikoolis, aga samuti professorihärra 10aastasest «sanatooriumis» viibimisest (nõnda kutsus ta oma aastaid Siberi vangilaagris ja asumisel). Oli see nüüd Tamula või Vagula, aga ühe järve kaldaliival sooritasin talle antiikfilosoofia eksami.

Kõik need mälestused on mulle unustamatud ja kallid. Nendel on oma kinnitus ja tõendus veel praegugi, et on olemas hävimatu sild teoloogia ja elava usu vahel, teoreetiliste teadmiste ja praktilise kristluse vahel.

 

Vello Salum, emeriitõpetaja, õppinud instituudis aastatel 1961–1970:

Instituuti astumise päev on mitut pidi meeldejääv. Samal päeval lendas Juri Gagarin kosmosesse (12. IV 1961) ja esimene loeng oli Uku Masingu Vana Testamendi prohvetlusest, kaks täiesti erinevat maailmakogemust ühel ajal. Kosmosevallutamise ja tähesõdade maailm ühelt poolt ja teisalt inimese sisemaailma avastamine ja avardamine.

Kui Gagarin maandus  ja vastas küsimusele, kas ta kohtas ka Jumalat, eitavalt, siis oli  katseliselt tõestatud ühele kuuendikule planeedist, et Jumalat ei ole olemas. Järgmisel sessil küsis Uku Masing, kas keegi usub, et Jumal elab Maa ja Kuu vahelises õhutühjas ruumis, ning siis ei teadnud keegi ka kõige piiratumat sektanti, kes seda oleks uskunud. Paraku aga oli ateism ainus riigiusk ja riigijuhi otsus määras suhtumise Jumalasse.

UI oli tollal ainuke mittemarksistlik ja teisitimõtlemist innustav õppeasutus. Õppejõududest neli oli Siberist eluga pääsenud mitmekülgsete kogemustega mehed. Kõige meeldejäävamad olid kahtlemata Uku Masingu loengud võrdlevast usuteadusest, Eesti kirikuloost ja väga paljust muust. Tema loengud tõid alati palju inimesi kohale ja paljude vabakuulajate osalemine nõudis usuasjade voliniku sekkumist, mistõttu Masing oli sunnitud loobuma õppejõutööst.

Lisaks loengutele olid väga huvitavad õppejõudude ja üliõpilaste ühised vestlusõhtud ristiusu põhimõistete täiuslikkuse ja armastuse  teemadel. Uku Masing ütleb: «Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk sihiks – ehk elu mõtteks – võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mistahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises.» See võiks jätkuvalt olla noorte teoloogide haridust koondav keskne põhimõte.

Sest ristiusu tuum on ju täiuslikkuse saavutamine, kirgastumine, uus elu Kristuses – mis kõik on kokku võetav Uku Masingu elusamuse mõistega. Uku Masingu loengutest ja uurimustest tuli selgelt esile kaks vastandlikku mõttelaadi, ühelt poolt sõjardid-röövrüütlid ja teiselt poolt šamaanid-mõtlejad-täiusetaotlejad, ja nii ta väidab armastajate usutunnistuses (Confessio amantis): «Ma usun, et väga levinud kujutlused kuldsest minevikust on siiski teatava ajaloolise tõepõhjaga, need on mälestused ammumöödunud ajast, mitte iialgi täiesti väljasurnud mentaliteedist, mida ma nimetaksin šamanistlikuks.

Selle mõtteviisi kohaselt on inimvääriline ainult võitlus loodusjõudude ja haiguste (deemonite) vastu, võitlust kaasinimesega peetakse aga vaimuhaiguseks. Armastus on ainus tunne, mis suudab veel inimkonda päästa. Ainult armastus saab kaotada säärased vaimuhaigused nagu ahnus, kadedus, uhkus, viha.» Loodan väga, et UI jätkab integraalse teoloogia ja antropoloogia traditsioone lähtudes Uku Masingu töödest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)