Usun, ei usu, usun… Andrust?!

Andrus Veerpalu dopinguskandaali ümber puhkenud kired on (ajutiselt) vaibunud, jättes õhku fundamentaalseid küsimusi, mis ulatuvad kaugele üle spordi- ja ajakirjanduseetika piiride.
Kui Facebookis hakkasid tekkima kogukonnad Usun Andrust! ja Usume Andrus Veerpalu, siis ei osanud ma arvata, et suusakuninga positiivseid dopinguproove hakatakse tõsimeeli tõlgendama religioosses võtmes ning veendumusest Andrus Veerpalu süütuses saab usuküsimus.
Ent võta näpust! «Olen ateist, seetõttu ei usu midagi, aga Andrust ei saa ma uskumata jätta,» sõnastas üks tuhandetest fännidest eelnimetatud veebilehel oma kreedo. Eesti Kiriku võrguväljaandes ilmus peatselt üleskutse palvetada: «Armas Jumal, luba, et seoses Andrus Veerpaluga kerkinud kahtlustused hajuksid ja õigus pääseks võidule.»
13.04 paberlehes avaldatud lugejakirjas võrdles Ülo Stöör Veerpalu via dolorosa’t Kristuse ristiteega: «Kindlasti nägite pressikonverentsi, kus Andrus Veerpalu küsitleti. Vaatasin ja mõistsin kannatuste nädala reaalsust. Andrus Veerpalu piinati sõnadega, tema nägu muutus ikka selgemaks ja läbipaistvamaks. Mõistsin, et toimuva järgi saab maalida altaripildi «Jeesus Pilaatuse juures».
Aga vastas seisid ajakirjanikud, silmad pungis ja hambad tangis, ning karjusid. Sõnad olid teised, aga mõte oli sama: «Löö risti, löö risti!» Fotokaamerate plaksumine oli nagu piitsutamine.»
Ma ei tea, kas Veerpalu toetuseks korraldati lisaks inimketile ka palvekette; mulle teadaolevalt ei kuulutanud ükski kogudus välja avalikku Andruse-teemalist jumalateenistust ning sellega lasi kirik peost suurepärase võimaluse seista näoga rahva poole ja viljelda tõeliselt «eestipärast» ristiusku.
Skaala teise äärmusse paigutub literaat Jüri Kallase kolumn ajalehes Meie Maa (16.04.2011). Sedasama seitsmenda aprilli pressikonverentsi kommenteerides tunnistab Kallas, et tal oli Andrus Veerpalust isegi kahju: «Mehel oli selline hale ja õnnetu nägu peas ning ma ei kahtlegi, et tal oli häbi ja ta kahetses siiralt. Mida ta täpsemalt kahetses, kas dopingut või valetamist, see jäi veel selgusetuks. Võimalik, et Veerpalu tõesti ei tea, mida ta sõi või mida talle süstiti, võimalik, et proov isegi oli võetud valesti. Kõik on võimalik, aga milleks hämada ja valetada?»
Andruse-usule hinnangut andes tõdeb Kallas armutult: «Eestlaste pärast on mul häbi ka seetõttu, et taaskord leiti oma ühtsus valel põhjusel, et inimesi ei toonud n-ö barrikaadidele allakäiv riik, ei poliitikute sigadused, ei ebanormaalselt suur tööpuudus, ei kahtlased valimistulemused. Rahva liitis ühte ja tõi suisa tänavale kelmist kangelane. Tõesti, enam ma ei üllatu, et eestlaste legendaarseim kangelane on hobusevaras Rummu Jüri.»
Mina ei ole kunagi Andrusesse uskunud (kasutades sõna «uskuma» mütoloogilises või religioosses tähenduses), sestap on mul kergem ka juhtunusse rahulikult suhtuda. Loomulikult on mul hea meel kaasmaalase sportlike saavutuste üle, kuid mul pole tulnud pähegi seostada oma rahvuslikku identiteeti, au- või häbitunnet ei Veerpalu ega kellegi teise olümpiamedalitega.
Mõistan, et iga rahvas vajab kangelasi, kellega end samastada ja kelle poole alt üles vaadata, ning Veerpalu sobib sellesse rolli kui valatult. Priit Pulleritsu sõnul on meedia loonud Andrusest kuvandi kui tõsisest, rahulikust ja vaoshoitud eesti mustermehest, kes räägib vähe, aga teeb ja suudab palju.
Psühholoogiaprofessor Aleksander Pulveri sõnadega: «Andrus Veerpalu on kangelane, ta on emotsionaalselt lähedane väga paljudele. Ta on kõige eestlaslikum sportlane, kes Eestis on üldse olnud. Tema olek ja käitumine on eestlasele väga omased. Ma usun, et selline püsivus ja sõnaahtrus teevad ta väga südamelähedaseks ja teistpidi, ebaõigluse korral, ka kaitsmist vajavaks.»
Ühinen Eesti Antidopingu SA nõukogu liikme Kristjan Pordiga: «Tahan, et tõde oleks selline, nagu mulle meeldib – et Andrus ongi maailma parim, aus ja puhas sportlane.»
Samas teeb mind valvsaks, et end skeptikuks ja agnostikuks pidav eesti inimene, kes on ette kriitiline mis tahes usu ja sellega kaasneva ajupesu suhtes ning tahab oma maailmapildi konstrueerimisel toetuda teaduslikele faktidele, on ühtäkki valmis tegema kannapöörde ning usu nimel kõrvale heitma kasvuhormooni avastava dopingutesti tulemused. Usk, mis välistab kriitilise mõtlemise ja keeldub tõsiasju tunnistamast, on ohtlikult lähedal fundamentalismile ja fanatismile.
Kummaline küll, kui mustakuuemees hakkab hoiatama ülemäärase usklikkuse eest.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist