Uskujaile on antud elu

Markuse 2:1–12
Kristlane, usklik inimene, elab pattude andeksandmisest. Üksi Jeesusel on meelevald andeks anda.
Neli meest kandsid halvatut Jeesuse juurde. Nende meeste usku nähes ütles Jeesus halvatule: «Poeg, sinu patud on sulle andeks antud.»
Tee Jeesuse juurde ei olnud lihtne, vaid nõudis meestelt tõsist pingutust ning kindlameelsust. Me ei tea, kust olid nad tulnud ja ka seda mitte, kui pikk nende tee oli olnud või milliseid pingutusi see toojatelt nõudis. Kirjakoht räägib meile üksnes teekonna lõpusündmustest. «…isegi ukse ees ei olnud enam ruumi… nad võtsid katuse sealt kohast lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas.»
Evangeelium ei kõnele midagi halvatu enese usust. Kas puudus haigel endal usk Jumalasse ja usklikud sõbrad kandsid ta usus Jumala ette abi saama? Ja Jeesus ütles talle elavakstegeva sõna. Ütles seda kui uskmatule, kui surnule. Jeesus kuulutas pattude andeksandi, kuulutas Jumala armu ja halastust. Andis surmale alistunule tagasi elulootuse ja äratas temas usu.
Halvatud meest võime surnuks nimetada. Mees küll hingas ja elas, kuid temas ei olnud elulootust ega usku. Kas oli ta sündinud halvatuna või oli halvatus teda tabanud mingil eluhetkel, sellest evangeelium meile ei kõnele. Kuid kirjasõna järgi võime arvata, et uskmatuna ei varjanud Jumala arm teda siin maailmas.
Halvatuna ei olnud ta täisväärtuslik ja nii ei olnud temal selles maailmas kohta. Teda ei vajatud, ta oli kõrvale heidetud. Nii oli ühest veel hingavast inimesest saanud selles maailmas elav laip, tema lootusekiir oli kustunud. Kuid tema neli usklikku sõpra ei kaotanud lootust ja võitlesid oma sõbra elu eest viimase võimaluseni.
Nad uskusid, et ka lootusetus olukorras on väljapääs. Nad uskusid Jeesusesse, et ainult Tema üksi saab aidata. Ja nende usk viis nad eesmärgile!
Nelja mehe vaev ei osutunud asjatuks, see kandis vilja! Kanda Jumala ette oma uskmatut kaasinimest. Mitte jääda loiuks, lootusetuks ja ükskõikseks! Näeme sõnas taas väljakutset tänapäeva kristlastele tervendada meie ühiskonda haigusest, mis kannab nime jumalatu elu. Etteaimamatud on selle tagajärjed ja meie kohus ei ole seda prognoosida. Selles tähendamissõnas on retsept tegutsemiseks ja võiduks!
Loota lootusetuses, mitte kaotada oma usku, kui Issand meile armuaega kingib elupäevade näol! Uskmatus või jumalatus, mis täna näib võidutsevat ja selle maailma kodanikke «halvatusena» tabavat, ei ole viimane sõna, sest Jeesusel on meelevald nii tervendada kui surmast elule äratada. Kristlastel on kohustus eestpalvetes selle maailma hädad Jumala ette kanda, mitte väsida palvetamast.
Palvetada inimese eest, kaaskodaniku eest meie kõrval, ka siis, kui tal endal puudub täna veel elavakstegev usk!
Jeesust oli vaja neljal mehel, et halvatu elule tuua. Jeesust vajame meie. Nemad uskusid, ka meie usume oma kõigeväelisse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse, Issandasse, Jumala Pojasse. Tema annab maailmale oma rahu. See on rahu Jumalalt, samm õndsuse teel, kui inimese rikutud vahekord saab Jumalaga korda seatud.
Pattu tunnistades ja kahetsedes saab Kristuse vere väes patt võidetud. Uskudes üksnes Jumala armule, sellele kogu oma lootuse pannes, tuleb andeksand, suur rahu ja rõõm südamesse. Tema läbi on tulnud maailma võit surma üle. Tema läbi on maailmas elu kõigil neil, kes Temasse usuvad.
Js 41:10 kinnitab: «Ära karda, sest mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal, ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma parema käega.»
Selles maailmas elavad inimesed, kelle eest meie peame hoolt kandma, «meie halvatud». Nad võivad elada meist väga kaugel või olla meie kõrval. Nad võivad olla vaimust vaesed või elu-olult viletsal järjel. Nad võivad olla vaesed riietuse poolest või Jumala armastuse rikkuse tundmises. Nad võivad otsida pelgupaika või meie armastust ja usku, et leida tee Jumala juurde. Issand, ava meie silmad, lase meil neid märgata ja Sinu ette kanda! Aamen.
Anu Konks,
Jämaja koguduse õpetaja