Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Usk on kindel usaldus

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida ei nähta. Usu kaudu me tunneme, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et mitte sellest, mida võib näha, ei ole tekkinud see, mida nähakse.
Hb 11:1,3

Usk on kindel usaldus … Kui kergesti ja kui tihti me seda mõtet väljendame, ütleme ja ka mõtleme! Hoopis iseasi aga on see, kui tihti me tegelikult selle järgi ka elame. Ja kui kergelt või raskelt see meil siis õnnestub. Kindel usaldus. Kindel usaldus millegi vastu, mida me isegi ei näe. Aga kui me ei näe, kuidas me siis saame usaldada? Kuidas saame uskuda?
Tõesta, et ma võin sind usaldada, kõlab etteheide usalduskriisis oleva abielupaari vahel. Usaldus on kadunud, sest on kogetud midagi sellist, mis selle usalduse on lõhkunud.
Ma ei usu enne, kui olen näinud tema kätes naelte jälgi ja pannud oma sõrme naelte asemeisse, ütles üks mees, keda hiljem hakati pühaks nimetama. Temagi ei uskunud, enne kui oli näinud. Ometigi sai temagi pühaks. Sest küllap ta pärast uskus ja usaldas nägemata ja katsumatagi.
Oleme harjunud teadmisega, et meid ümbritseb aegruumi neli mõõdet. Nüüd aga ütleb osa teadlasi, et mõõtmeid on palju rohkem, et neid pidada kokku isegi 10 või kogunisti 11 olema, aga ülejäänud on nii väikesed, et me lihtsalt ei adu neid. Suudame tunnetada vaid neid suuremaid mõõtmeid, meile harjumuspäraseid.
Eks seegi kõik ole ju vast usu küsimus. Kas usume vaid seda, mida saame silmaga näha ja käega katsuda, või näeme mingite asjade ja faktide taha, näeme ka põhjusi ja tagajärgi, näeme rohkemat ja enamat, teisisõnu: usume. Teadlased on uskunud paljutki enne, kui on seda suutnud veenvalt tõestada, n-ö käega katsutavaks teinud. Nad on uskunud ja usaldanud, olnud veendunud ning selles veendumuses täie pühendumusega tööd teinud. Teadlased on tegelikult üks väga usklik rahvas. On alati olnud.
Ja see pole omane ainult teadlastele, vaid ükskõik kellele, kes mingi töö kallale asub. Näiteks kasvõi kodugi ehitama hakates peab ju inimesel olema usku ja usaldust selle idee sisse, et vundamendiaugust saab lõpuks valmis hoone, kus on mõnus ja hea elada. Vaadates vaid vundamendiauku ei saaks me ju olla selles tegelikult üldse nii kindlad. Aga see, kes ehitab ja teeb, peab olema veendunud, peab uskuma ja usaldama.
Usklikule ei ole vaja pikalt seletada, et tegelikult on maailmas palju rohkem mõõtmeid kui vaid need neli, mis on füüsilises maailmas tõestatavad, mõõdetavad ja kombatavad, kogetavad. Usklik kogeb ka kaheteistkümnendat mõõdet: usu mõõdet. Ta usaldab. Usaldab seda, mida Jumal on tõotanud oma sõnas, usaldab seda, mida pole näha. Usaldab ja usub. Usklik inimene näeb Jumala toimimist nendeski situatsioonides, kus ülejäänud maailm näeb vaid juhust või kokkusattumuste jada. Nõnda on ju kogu meie universumigi üritatud ära seletada, et see on vaid juhus ja kokkusattumus, selline molekulide juhuslik paiknemine jne. Ei kõla tegelikult eriti usutavalt.
Miks me siis ikkagi usume vaid kivi ja puud ja metalli, aga mitte Jumala sõna, mille läbi on ometigi tehtud taevad ja maa ja kõik, mis selle sees, kõik nähtav ja nähtamatu. Jumala sõna, millesse on hõlmatud ja kätketud kõik mõõtmed, nii suured kui pisukesed.
Mida rohkem areneb teadus, seda keerulisem on eristada teadusest usku. Ja tavainimene lööb käega või loeb nagu muinasjuttu või luuletust tänapäeva teaduslikke kirjeldusi maailma loomisest, vabandust, tekkimisest. Või on see ehk siiski üks ja seesama sõna läbi maailma loomine, millest ju tänane kirjakohtki räägib. Jumala sõna läbi. Ainult et teadlased peavad pisut veel arenema, et selle tõdemuseni jõuda. Ja paljud jõuavadki.
Jumal on tõestanud ja näidanud mitmel kombel oma ustavust: «Selle kohta on ju vanad saanud tunnistuse» (Hb 11:2). Järgneb loetelu usukangelastest. Alati ei tähenda see tohutult suurt ja silmapaistvat kangelastegu. Ehk üks suuremaid ja tähelepanuväärsemaid tegusid on hoopis see, et sa käid oma Jumalaga, annad igapäevaelus tunnistust usust Jumalasse, ja seda hoolimata valitsevast riigikorrast või ühiskonna üldisest mentaalsest taustast. Usutegu tähendab seda, et sa usaldad Jumalat, elad kristlasena ja annad sellest ka tunnistust.
Meile on kinnitatud: kui teil oleks usku kasvõi niipalju kui sinepiivakene, siis te suudaksite mägesidki teisale tõsta. Ja neid mägesid on ju tõstetudki. Pealtvaatajad, ja vahel ehk ka osalejad isegi, on teistsugust, «loogilisemat» seletust otsinud. Sest ükskõik mis muu seletus tundub loogilisem kui usaldus ja usk, kui tegutsev Jumala sõna. Usk on kindel usaldus. Ka selle vastu, mida ei nähta. «Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!» (Jh 20:29). Aamen.

Kasutatud on 1968. a piiblitõlget.

 

 

 

 
Maarja Sokk,
Rannu koguduse õpetaja