Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usk on Jumala kingitus

04.01.2006 | | Rubriik: Jutlus

Kas mäletad veel, kuidas Sinust sai
koguduseliige? Kas mäletad neid kõhklusi ja kahtlusi, mis Sind valdasid, enne
kui astusid otsustava sammu, läksid, avasid õpetajatoa ukse, astusid sisse ja
ütlesid: «Tere, ma tahaksin teie kogudusse tulla!» Mis oli see viimane tõuge?

Vaadake, vennad, iseendid, millistena te
olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte
palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada
tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal
on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need,
kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei
kiitleks Jumala ees. Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud
meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks
täide, nagu on kirjutatud: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!»

1Kr 1:26–31

 

Kas mäletad veel, kuidas Sinust sai
koguduseliige? Kas mäletad neid kõhklusi ja kahtlusi, mis Sind valdasid, enne
kui astusid otsustava sammu, läksid, avasid õpetajatoa ukse, astusid sisse ja
ütlesid: «Tere, ma tahaksin teie kogudusse tulla!» Mis oli see viimane tõuge?

Vastus on vist igal inimesel erinev. Vähe
on neid, kes võivad öelda, et on üles kasvanud kristlikus kodus ja seega
kujunes kõik iseenesest. Mõnda on kutsunud sõbrad, mõni on suures mures läinud
lohutust otsima ja seda ka leidnud. Paljud on kaalunud ja mõelnud, lugenud ja
uurinud ning siis alles valiku teinud. Meie oleme valinud? Mitte teie pole mind
valinud, vaid mina olen teid valinud, ütleb Issand. Tema on see, kes on
koputanud meist igaühe südamele, pannud sinna seletamatu igatsuse ja seeläbi
meid enese juurde kutsunud. Mitte vastupidi.

Aga kas mäletad veel seda, kuidas tuli oma
sammu sõpradele ja tuttavatele 
põhjendama ja seletama hakata? Üks ja teine imestas: «Sa oled ju ilus,
tark ja osav, sul oli kõik nii hästi. Millest sul puudus oli, mida sa kirikust
enamat lootsid leida?»

Elab ju ikka veel arusaam, et kirik on
nõrkade ja saamatute jaoks, nendele, kes selles maailmas omal jõul toime ei
tule. Kirjutab ju juba algkristlaste kohta paganlik filosoof Celsus, et nende
juhiseks on: ärgu ükski, kes on haritud, tark, mõistlik, nende hulka tulgu.
Tulgu aga julgelt kõik: igaüks, kes hariduseta, kes lapsik, kes hädine.

Teame ju, et kunagine Korintose kogudus,
kellele apostel Paulus oma manitsuse esmaselt adresseeris, koosnes peamiselt
paganate seast pöördunuist, enamus liikmetest polnud varakad, haritud ega
omanud kõrget sotsiaalset seisundit. Ometigi kutsus Jumal just neid. See võis
tähendada vaid üht: Jumalal ei ole vaja tingimata neid, kes ilmalikus maailmas
midagi on, maailm aga oma «tarkuses» ei tunne Jumalat. Üksnes Jumala enda
kutsumine toob inimese Jumala juurde.

Kuidas on lood tänapäeval? Teame, et meie
kogudused ei koosne ammugi enam ainult vaestest ja viletsatest,
koguduseliikmete hulgas on palju neidki, kes on tunnustatud väga erinevatel
ilmalikel aladel, kes pole ühiskonnast väljatõugatud ja põlastusväärsed.

Aga ega maailmale meie usutunnistus nii
väga korda lähegi. Maailm on õppinud – on õppinud, et kirikut tuleb tõsiselt
võtta vaid siis, kui maailm teda vajab. Vajab aga mitte meeleparanduse ja
lunastuse kuulutajana, vaid kui vahendit millegi saavutamiseks. Kirik õigustab oma
olemasolu moraali ja kõlbluse kandjana, perekonna tugevdajana, sotsiaaltöö
tegijana. Usuõpetust on koolidesse vaja selleks, et anda noortele õiged
väärtushinnangud – aga mitte usku Jumalasse, hoidku taevas selle eest!

Kui asju nii näha, on kirik vaid üks osa
maailmast – sedavõrd, kuivõrd ta ühiskonnale kasulik ja vajalik on, üks
institutsioon paljude seas – ei midagi enamat.

Apostel Paulus näeb asja teisiti: kogudus
ühendab eneses neid, keda Jumal on kutsunud ja valinud. Jumal aga valib kindla
eesmärgiga just selle, mida maailm on tühiseks pidanud – et lõppkokkuvõttes
maailm ise häbisse jääks.

Küsimus on, kui kaugele võib kristlane
maailmale vastu tulla? Üsna sageli teeme me mööndusi, rõhutame näiteks oma
koguduse rolli kohalikus sotsiaalsüsteemis, kiitleme oma hooldekodude,
perenõustajate, odavate majutus- ja söögikohtadega, või ka sellega, kui suur
osa on meil kohaliku kultuurielu edendamises. Teiselt poolt oleme üha enam oma
usku hakanud pidama eraasjaks, jättes selle kõrvale igapäevasest suhtlemisest kaasinimestega.

Seega astume maailmale vastu pika sammu,
unustades, milleks meid tegelikult kutsuti. Siis pole ka meie ise paremad kui
need, kes meid kui mitte just hulludeks, siis vähemalt iseäralikeks peavad.

Paulus tuletab meelde: mitte sellepärast
pole Jumal meid valinud, et me ise midagi väärt oleksime, mitte sellepärast, et
meil oleksid mingid erilised oskused, võimed, saavutused ühiskonnas. Kõik see,
mis meil on, on saadud Jumalalt. Tema tahab meid kasutada nii, nagu Temal vaja.
Ja kui me siis teeme midagi ka selle maailma paremaks muutmiseks, ei ole see
mitte õigustus meie usule, vaid usu tagajärg. Usk Jumalasse ei ole ju meie vaba
tahte avaldus (kuigi paljud tänapäeva «evangeliseerijad» nii väidavad), vaid
Jumala kingitus meile. See on, mis viimselt määrab meie koha ja olemise siin
maa peal, ja see on ka see, mis maailma lõpuks ära võidab.

Aamen.

Tiiu Hermat,

Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)