Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Usk ja uskmatus

23.03.2011 | | Rubriik: Jutlus

Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse, et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: «Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?» Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud: «Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.» Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast. Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele. Jh 12:37–43

Käesolev kirjakoht asetseb Suure Nädala kahe keskse episoodi – Jeesuse Jeruusalemma tuleku ja püha õhtusöömaaja – vahel. Meie vanemates jutluseraamatutes on ühe stiilivõttena kasutatud üleskutset minna vaimurännakule kunagiste piiblisündmuste paika ning viibida tollaste asjaosaliste seas. Seejuures tuleb aga küsida: kas läheneme pühakirja murrangulistele hetkedele publikuna, kes silmitseb ajaloo laval toimuvat draamat, või astume ka ise lavale ning saame üheks paljude osaliste reas?
Viimasel juhul mõistame, et kõik see, mida Suur Nädal sisaldab – siiras vaimustus ja kõrged ootused, kahtlused ja reetmine, seniste kujutluste kokkuvarisemine ja uue lootuse tärkamine –, võib meilegi ehedal kujul osaks saada. Enamgi veel: kogu kristlase elu teostub nende Suure Nädala jõujoonte keskel; need ei kujuta endast mitte kordumatuid sähvatusi, vaid arhetüüpseid võimalusi inimese-Jumala suhtes. Meile esitatakse siin iidne väljakutse: «Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada …» (5Ms 30:19).
Meie olemust puudutav ja meid muutev vaimurännak saab tõeluseks usu kaudu. Vaadeldav kirjakoht tõstab esile usu vastandi, uskmatuse probleemi. Evangeeliumi tekst on kui tagasivaade Jeesuse elule ja tegevusele, omamoodi aruanne selle kohta, millist mõju Issand ümbritsevale maailmale avaldas. Johannese tõdemus kõlab nukralt: vaatamata suurtele tunnustähtedele ei äratanud need ometi paljudes usku. Mainides tunnustähti peab evangelist tõenäoliselt eriti silmas Laatsaruse ülesäratamist surnuist, mis kujunes Jeesuse imetegude kõrghetkeks ning eelnes vahetult pidulikule sissesõidule Jeruusalemma.
Jüngrid olid märganud oma Õpetaja meelevalda loodusjõudude ja kõiksuguste haiguste üle, nüüd aga ilmnes Temas vägi kutsuda inimene tagasi sealt, kust enam tagasi ei tulda, nimelt surmavallast. Laatsarusele elu andmine ei tähendanud pelgalt võitu ihu kõdunemise üle, vaid midagi hoopis enamat. Apostel Paulus kirjutab: «Patu palk on surm» (Rm 6:23). Tõeline võit surma üle on ühtlasi võit patu üle, sest just patust kasvab välja ka surm. Paraku jäi aga Laatsarusegi tunnustäht ebapiisavaks neile, kes olid varjunud uskmatuse müüri taha.
Kuidas seletada, et mõne inimese silmad, kõrvad ja süda jäävad Jumalale suletuks? Tuleb tunnistada, et uskmatus ja paadumus on viimselt samavõrra saladuslikud nagu ka usu õidepuhkemine. Kui Jumal teeb meie päästmiseks kõik endast oleneva, ent ei suuda ometi usku äratada, siis on tegemist millegi väga tõsisega. Meenub kujund taas ühest vanast jutluseraamatust, kus uskmatut inimest võrreldi kuivanud puuga. Teame, et elusale puule mõjuvad vihm ja päike ühtmoodi elustavalt ja kasvatavalt. Kuiva puu jaoks tähendavad mõlemad hoopis kadu, kuna päike nüüd vaid kuivatab ja vihm üksnes mädandab. Paadunud südamele avaneb siin kohutav paradoks: see, mis tähendab ühele elu, tähendab teisele surma.
Eituse ja vastuseisu kõrval nimetab Johannese tagasivaade siiski ka neid, kes uskusid Jeesusesse Kristusesse, ent ei söandanud oma usku avalikustada. Tõepoolest, Kristuse poole pöördunu satub kohe kahe pingevälja – inimeste tunnustuse ja Jumala tunnustuse – keskele. Esimene on käegakatsutav ja praeguses hetkes valitsev, teine tulevikku vaatav ja seega meelekindlust nõudev. Hirm «rahva häälega» vastuollu sattuda pole vist kellelegi meist võõras. Taolise hirmu suurenemine või vähenemine on minu meelest otseses seoses Kristuse armastuse laiuse ja pikkuse, sügavuse ja kõrguse taipamisega (Ef 3:18). Mida kirkamalt paistab meile Jeesus kui maailma valgus, seda enam kahvatub meie silmis kõige mööduva hiilgus. «Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud» (Jh 12:44).
Issand, valmista meid uskliku südamega astuma Suure Nädala sündmustiku poole ning tajuma oma seotust seal toimunuga. Julgusta neid, kes kahtlevad; ärata surnud ja kuivanud süda uuele elule Jeesuses Kristuses. Aamen.

Marek Roots
,
Keila koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)