Usaldust ja kannatust

Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa omal ajal.
Ps 145:15
Arutlesime leerilastega Meie Isa palve üle. Küsisin neilt, mida nad mõtlevad, kui palvetavad: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.» Vastuseid tuli mitmesuguseid. Üks noor vastas, et ta mõtleb sellele, et ei palveta mitte ainult enda või oma pere pärast, vaid palub toitu kõikidele.
Teine arutles selle üle, mida tähendab igapäevane leib, ja leidis, et nimetatud väljend tähistab inimese kõiki põhivajadusi. Kolmas muretses veidi selle üle, et palves esineb nii nõudlik sõna nagu «anna». Selles tundus olevat liialt vähe austust Jumala vastu, ja on veidi lapsik. Neljas küsis aga, kuidas saame palvetada, et Jumal täidaks meie põhivajadused «tänapäev», kui Ta täidab need siis, kui Tema seda õigeks peab?
Meie usk on täis paradokse: ühel hetkel palume igapäevast leiba täna ja teisel ülistame Jumalat selle eest, et Ta annab meile meie roa omal ajal. Me loodame, et meie elu on turvaline ja meie vajadused täidetud ning usaldame mõttes nende täitmise Jumala hoolde. Ometigi pingutame ise kõigest hingest, et leib oleks laual ja või leiva peal.
Jumal annab meile meie roa omal ajal. Nõuab suurt julgust seda lauset südamega võtta, sest vaikne hääleke peas ei taha vaibuda: «Kas Jumala aeg ja minu aeg ikka sobivad kokku? Kas minu ootavaid silmi on ikka märgatud?» Siin ei aitagi vaid julgus. Siin on vaja usaldust, et meie taevane hoidja teab, mida ja millal me vajame.
Teinekord tekib kahtlus kogu loodu miljarditele silmadele mõeldes: on tohutult palju neid silmi, mis õhtul tühja kõhu korina saatel sulguvad, ja neid silmi, mis täna hommikul enam ei avanenud, sest jõuduandev toit on juba pikka aega puudunud. Nii lihtne on nüüd esitada küsimust: «Kus on Jumala kõikvõimsus ja armastus, et Ta nii paljudel nälga tunda laseb?» Ja teinegi küsimus on mõttes: «Jumal on andnud meie kasutusse nii palju häid ande, miks ometi oleme kiivad jagama?»
Kuidas võiks selle nädala juhtsalmi kuulates tunda end töötu üksikema? Mida mõtleks inimene, kes möödunud nädalal sai suure lotovõidu? Mille üle arutleks vanataat, kellel enam pole jõudu põllule minna ja kelle maa on sööti jäänud? Millest joonistaks algklassilaps?
Tahan väga loota, et nende kõigi südames tõuseks palve ja tänu. Tänu selle eest, et meil kõigil on, kelle poole oma ootavaid silmi tõsta; ja palve, et Jumal aitaks meil oma aega kannatlikult oodata.
Kristi Sääsk