Esileht » Arvamused » Arvamus »

Usalduse kasvamine ja koostöö

16.11.2010 | | Rubriik: Arvamus

Eile peeti Tallinnas seminari, millega tähistati siseministeeriumi usuasjade osakonna (varasemalt talitus) 20. tegevusaastat taasiseseisvunud Eestis. Ühise töö algusaegade puhul saab rääkida valdavalt kirikute ja koguduste registreerimisega seonduvast – 1993. a jõustunud «Kirikute ja koguduste seaduse» kohaselt pidid ju kõik Eestis tegutsevad kirikud, kogudused ja koguduste liidud esitama oma põhikirja siseministeeriumile registreerimiseks.
Selgus paradoksaalne, ehkki ratsionaalselt täiesti mõistetav tõsiasi: valikuvabaduse realiseerimine iga inimese jaoks eraldi ja kõigi jaoks kokku osutus vahel üsnagi keerukaks ülesandeks. Ka kõik need inimesed, kes arvasid täpselt teadvat, kes nad on ja mida usuvad või ei usu, seisid maailmakäsitluse ümberhindamise vajaduse ees. Koos isiklike väärtushinnangute revideerimisega seisti silmitsi probleemiga, kas kogudus, kuhu kuulutakse, rahuldab neid usulisi vajadusi, mida tahetakse realiseerida.
1993. a alguse saanud Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude riiklikku registrisse (lühendatult: Eesti kirikuregister) kantud organisatsioonide nimistu näitas kujukalt, eriti üksikkoguduste varal, Eesti ühiskonna tolleaegse usulise arengu lugu kõigi kõhkluste, kahtluste ja ümberhinnangutega.
Valdav osa praegu tegutsevatest usulistest ühendustest sai registreeritud 1990ndate keskpaigaks ning päris uusi ühendusi lisandus hiljem vaid üksikuid. Samas kui võrrelda olukorda, mis oli nõukogude perioodi lõpus, siis on uusi religioosseid ühendusi märkimisväärselt juurde tulnud: Uusapostlik Kirik Eestis, Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, Eesti Bahá’í Koguduste Liit, Eesti Karismaatiline Osaduskirik; Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus, mitu budistlikku kogudust, omausulistest kogudustest nt Kogudus Päikese Hiis, Kogudus Tarbatu Hiis, Mäe Hiis, Vene Rahvausu Kogudus Eestis jne. Eestisse tulid tagasi Püha Birgitta õed ja rajasid Piritale uue kloostri, tulid veel mitme ordu esindajad (frantsiskaanid, dominiiklased, Ema Teresa õed jne).
Positiivsena võib märkida kahe Eestis tegutseva õigeusukiriku juriidiliste küsimuste lahendamist, mittekonfessionaalse usundiõpetuse ja konfessionaalse usuõpetuse regulatsiooni seaduse tasandil, vaimulike võimalust sõlmida abielusid jne.
Hinnatav on selle religioosse maastiku mitmekesisus ning erinevad koostöövormid usuliste ühenduste ja riigi vahel, nt Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud «Ühishuvide protokoll», pühakodade riiklik programm, looduslike pühapaikade arengukava.
Muutus on toimunud nii riigi kui ka küllap usuliste ühenduste poolt vaadatuna mõttelaadis, mis avaldub vastastikuse usalduse kasvus, koostöövormide otsimises, erinevate konfessioonide ühistegevustes. Muutus sellel maastikul on nähtavalt kvalitatiivne, vähem kvantitatiivne.

Ilmo Au
,
siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)