Unustamine pole lahendus

Pole nõus nendega – aga selliseid inimesi on, ka minu tutvusringis –, kes leiavad, et rasked faktid tuleks unustada. Miks nutta eilset, kui elamist nõuab tänane ning planeerimist homne, ütlevad nad. Hoolimata sellest, et vaikimine ei muuda toimunut ja rahva kollektiivsest mälust on olnut võimatu kustutada. Vaagides ajaloosündmusi ning hoides kätt hetkesündmuste pulsil, oli just eelmisel nädalal seda paslik tunnistada.
Kinolinale jõudnud Eesti film «Risttuules» lõppes tekstiga tiitrites, et film on pühendatud nõukogude holokaustiohvrite mälestusele. Neile, kelle Siberi-tee algas loomavagunites. Nõukogude võimu korraldatud rahumeelsete tsiviilisikute massiküüditamised 1941. ja 1949. a on inimsusvastane kuritöö, genotsiid, mida ei tohi olematuks vaikida. Selle panoraamse ülesandega sai filmimeeskond eesotsas 20ndates eluaastates autori Martti Heldega suurepäraselt hakkama.
Läbiva meetodina pretensioonikat ning suurt meisterlikkust nõudvat žanrit, mida filmikunstis teatakse prantsuskeelse nimetusega tableau vivant, rakendades. Film mõjus nõnda sugestiivselt, et unustasin seansi käigus hetkereaalsuse.
Laupäeval, mil kevad näitas oma päikselisemat palet, oli põhjust metsa minna. Võrumaal Vastseliina vallas meenutati 1953. aastal toimunud verist punkrilahingut, mille käigus sai surma kaheksa ennast metsas nõukogude võimu eest varjanud inimest. Nii nagu enamik tabatud metsavennasalkadest valis ka Richard Villemsi juhitud rühm piirajatele allaandmise asemel võitlemise surmani.
Eelmisel sügisel maeti nende põrmud ümber metsavennakalmistule Vastseliinas, kuhu tänavu sügiseks valmib riigi rahastusel kujur Mati Karmini ideekavandi järgi memoriaal. Meie eesmärgiks on, et eesti tütred ja pojad jõuaks ristita hauast jumalasõnaga pühitsetud mulda, kinnitas mälestuspäeval kohalik õpetaja Toivo Hollo.
Liina Raudvassar