Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Ülestõusnu tunnistajad

03.04.2013 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Usk surnute ülestõusmisse ja igavesse ellu on kristluse tuum. Sellest usust lähtudes elab usklik oma elu ja teeb oma valikuid, sest maapealsest elust sõltub igavene ja nende pikkus on võrreldamatu. Usklik inimene püüab elada oma elu nõnda, et maise elu lõppedes võiks ta saada igavikku, kus on kõik hea. Samamoodi püüab ta vältida hukatusse sattumist, kus on kõik halb. Kristuse ülestõusmine kõneleb elu võidust surma üle ja seda kinnitas ka Kristus, kui ta end jüngritele ülestõusnuna näitas.
Kui kristlasel on midagi väga head, siis on loomulik, et ta püüab seda pakkuda ka ümberkaudsetele inimestele. Samuti püüab ta teist inimest päästa hukatusest. Kui tavaelus näeme, et kellegagi võib juhtuda suur õnnetus, siis on loomulik, et üritame teda päästa. Uppujale käe ulatamine on loomulik tegevus. Kui aga inimene ei tea Jumalast ja sammub hukatuse teel, siis unustatakse sageli anda talle vajalik abikäsi.
Kirikus on ajast aega olnud palju inimesi, kes on oma usust tunnistanud. Esimesed jüngrid tunnistasid ülestõusnud Issandaga kohtumisest nii kindlalt, et nad olid valmis selle nimel surma minema. Selline kristlaste tunnistus puudutas teisi ja usklike arv kasvas ning nii suurenes ka tunnistajate hulk.
Meie oleme tänapäeva maailmas Issanda tunnistajad ning maailm ootab, et me annaksime hea tunnistuse usust. Sellest tunnistusest sõltub paljude elu ja igavik.
Kaido Soom

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)