Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Ülestõusnu tunnistajad

27.04.2011 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Pühapäeva ladinakeelne nimetus quasimodogeniti (quasi modo geniti = nagu äsjasündinud lapsed) tuletab meelde algkristlikku tava ristida ülestõusmispüha öösel uusi koguduseliikmeid.
Ristimine on inimese elu suurhetk: ta võetakse selle kaudu Jumala lapseks ja kiriku liikmeks. Ristimise kohta kasutatakse ka sõna «uuestisünd», vihjates suurele muutusele, mis toimub selle talituse kaudu inimeses.
Ristimisel pandi inimesele selga valge rüü: alba, mida ta kandis terve nädala jooksul alates ristimisest. Inimese enda muutumine väljendus ka välises muutuses.
Sellest algkristlikust tavast tuleb ka meie komme ristida laps ristimiskleidis. Algkristluses kandis ristitu nädala jooksul valgeid rõivaid.
Valge on puhtuse, süütuse ja uue alguse värv. Teisalt teame igaüks omast käest, kui raske on valge rõiva kandmine: iga plekk paistab sellelt välja.
Nii puhastab ristimine kristlase patust. Kuid argielu toob iga ristitu ellu taas patu ja plekid. Kristuse läbi saab kristlane need andeks, ta saab uue võimaluse.
Nii kõnelevad pühapäevased piiblilugemised sellest, kuidas Kristus ilmus kahtlevatele jüngritele, et neid kinnitada. Nii andestab ta ka meile ja kinnitab meid.
Kaido Soom

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)