Üleaedsete ajaloost olevikule

Ometi kord on Eesti Vabariigi rahvastikuministri büroo teinud ka midagi püsivalt vajalikku.

Koos Eesti Kultuurkapitaliga on ta toetanud Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühingu raamatut «Isevärki Peipsiveer. Eesti vanausuliste folkloorist ja pärimuskultuurist» (Tartu, 2008). Selle autoriteks on etnoloogid Nadežda Morozova ja Juri Novikov, tõlkijateks Zemfira Lampmann ja PhD Marju Kõivupuu, kellest viimane on ka kogu teose toimetaja ja kommenteerija. Illustreerinud on raamatu Pavel Varunin. Väljaanne on trükitud väga heale paberile ning teda on hea kätte võtta. Trükivigu on kogemata.
Ajuti on Eestis elanud etnoloogiliselt vaatekohalt väga põnevaid kogukondi. Hiljemini nad kas on hajunud või läinud mujale ja neid on hävitatudki (Laiuse mustlased). Siinkirjutaja lapsepõlvekodu üleaedseteks mõnikümmend meetrit eemal oli kaks majatäit tatarlasi. Nad olid paigalised üle kolmekümne aasta. Kus nad nüüd elavad – mine võta kinni.
1980. aastate teisel poolel toimetasid Tallinnas ja Tartus kaks kolooniat vietnamlasi. Meie keelt nad ei osanud, aga turul nad askeldasid. Näiteid on veelgi.
Vanausulised – nad ei ela muide ainult Peipsi läänekaldal ja nad ei ole sugugi kõik ainult sealt pärit – ei tulnud siia ajutiseks. Ideoloogilises mõttes olid nad Venemaal tagakiusatud. Käesolev raamat pole aga entsüklopeedia vanausuliste ajaloost, teoloogiast, kirjasõnast, retseptsioonist ja vanausulistest enestest. Niisugune sünnib ehk edaspidi. Praeguse lugeja ees on osalt humoristlikki, s.t võõristust ületav valik tekste vanausuliste sellest maailmast, kuhu sobib kutsuda ka teistsuguseid.
Valikus on avaldatud näiteks mitu vemmalvärssi viinanurumisest: laulaks edasi, aga topka on tühi. Kui saaks juurde, laulaks veel ja veel. Dogmaatiline säärane mangumine muidugi ei ole, kuid pilt on usutav. Samamoodi mangus endale järgmist täit kruusi meie luuletaja Ado Reinvald, kes elas Elva lähedal Kulbilohus.
«Isevärki Peipsiveer» on seega väga hea sissejuhatus vanausuliste rahvateaduslikku mõistmisse, kusjuures ta pole sugugi nostalgiline. Oleks akadeemik Paul Ariste (1905–1990), ise apostellikku õigeusku, veel elus, rõõmustaks ta selle raamatu üle väga. Ta tundis, ja mitte eemalt, paljusid teiseusulisi ning pidas nende kommetest.
Probleem on muus. Paraku on juba olemas ka niisugused inimesed, keda huvitab Venemaa olevik väljaspool tema ajalugu, milles vanausuliste tagakiusamine on üks inetu peatükk. Teiste sõnadega, see ajalugu oleks nagu võõras mure. Vähe sellest. Meie keskel jätkub neidki, kes ei taha enam tunda ka seda Venemaa minevikku käsitlevat kirjandust, mis on algupäraselt venekeelne. Me oleme libisemas seda teed, nagu oleks parem, kui me jätame Venemaa seljataha. Nii saab, aga kunagi pole tark jätta selg kaitsetuks.
Ses mõttes on «Isevärki Peipsiveer» dissidentlik. Ta on mõeldud eestlastele ega ole filoloogiliselt range, kuid käsitleb üht ajaloolist mikroühiskonda ilma barjäärita. Ei usu, et taolisi raamatuid oleks palju ja eestikeelsena on ta koguni esimene, seejuures sugugi mitte algaja esimene katseke ehk arglikuvõitu. Süstemaatilisem humanitaar peab tema kõrval tundma Triin Partsi tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet «Ülempreester Avvakumi elulugu, mis on kirja pandud tema enda poolt» (Tallinn, 2002). Selle teose tõlke vajalikkust eesti keeles rõhutati juba 1966. aastal. Pisut rohkem kui inimpõlv hiljem on tõlge meil nüüd käes.
Ajalooliselt on vanavene kirjasõna tundmisel eestlaste seas aga veel üks aspekt. Selle valdkonna uurimise üks juhtivaid keskusi on olnud Venemaa Teaduste Akadeemia Vene Kirjanduse Instituut (Puškini Maja) Peterburis. Asjaomast sektorit juhatas seal aastakümneid akadeemik Dmitri Lihhatšov (1906–1999), äärmiselt viljakas ja väga autoriteetne õpetlane, kes elu lõpul omas ka poliitilist mõju. Tema mitmes trükis ilmunud käsitlust «Vanavene kirjanduse poeetika» (1967, 1971, 1979) ning lühemaid uurimusi lugesid nooremad ja noorimad eesti kirjandusteadlased kui ülevat eeskuju, sest need olid avarapilgulised tööd. Ei ütleks, et teda lugeda oli mood (nagu Mihhail Bahtini puhul). Me lugesime teda metoodilise nälja pärast.
Alles järk-järgult sai meiesugustele selgeks, kuidas aastate kuludes kaitses Dmitri Lihhatšov venelikkust ja ligines niiviisi piirile, mille tõmbab natsionalism. Tema hilistes esinemistes on see tuntav. Neid enam senise entusiasmiga lugeda ei saanud. Käesolevasse raamatusse puutub see väga lihtsalt. «Isevärki Peipsiveer» on koostatud ülalpool kaitsekraave ja rünnakuvälju. Ta on avaldatud selleks, et üleaedne oleks tuttav. Oleks kahju, kui sellest raamatust mindaks mööda.

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane