Esileht » Arvamused » Arvamus »

Üksolemise võlu ja valu

09.11.2010 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Ülempreesterlikus palves palub Jeesus jüngrite pärast oma taevast Isa, «et nad oleksid üks nii nagu meie!"(Jh 17:11). Seda sihti pole inimestel lihtne saavutada. Ida- ja läänekirik lahknesid aastal 1054, reformatsioon käivitus 1517. Sajandeid on nähtud vaeva, et Kristuse tahet täites inimlikke erimeelsusi ületada. Samas on ikka ja uuesti tõmmatud eraldusjooni. Sageli on selleks sundinud kirikuväline võim. Nii juhtus ka Eesti luterliku kirikuga II maailmasõja järel. Kas ja miks peaks meie kirik olema üks?
Nelipühapäeva ime seisnes selles, et «igaüks kuulis räägitavat oma murret» (Ap 2:6). Räägitav oli evangeelium. Niisiis on emakeel see, milles Jumal tahab  kõnetada inimest, mille kaudu kõige paremini sünnib osadus. Siin peitub õigustus ja ülesanne ka Eesti kirikule. Kirikul tuleb kasutada väga erinevaid keeli, kuid senikaua, kui on olemas eestlased, peab olemas olema ka kirik, kus kõlab eesti keel. Veel parem, kui ka Jumala sõnast, mis selles keeles kõlab, saadaks aru ühtmoodi. Eesti luterlikul kirikul on selleks eeldused.
Luues 1917. aastal Eesti vaba rahvakirikut, rõhutati, et see kirik ühendab endas kogudusi nii kodumaal kui asundustes. Suur ja lai Venemaa või maailm ei saanud olla takistuseks ühe rahva ühtsele kirikule. Jumala plaan oli veelgi avaram: sellesse kirikusse mahtusid ära ka saksa ja rootsi kogudused ning praostkonnad. Eri keelt ja meelt inimesed leidsid endas armastust ja oskust tegutseda ühiselt, et rõõmusõnum Jeesusest Kristusest leiaks kuulutamist ja uskumist.
Oleme aastasadu – viimased aastakümned ka pagulaskirikuga ühisest lauluraamatust – laulnud Ludwig von Zinzendorfi laulu: «Ühenduses kosutada võta oma rahvast Sa, et ei ühtki liiget leita Sinust osa saamata!» See ühenduseigatsus on lahutamatu meie rahvuslikust usust ja lootusest: «Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos, siis maailmgi tunneb, ütleb: «Siin on Jeesu jüngrid koos!»» (KLPR 314). Seda uut valgust, uut osadust kirikurahva seas vajab eestlaskond tänagi.
Nüüd, mil oleme jõudnud otsuseni taastada kiriku nähtav, organisatsiooniline ühtsus, oleme tagasi Kristuse eestpalve ja oma esivanemate usu juures. Johan Kõpp on kirjutanud: «Usulisest ja rahvuslikust seisukohast vaadates on EELK nii kodumaal kui väljaspool üks ev.-luteri kirik,» ja lisab: «võime ju ikka soovida ja palvetada, et saabuks aeg, mil Eesti kirik moodustab ühise terviku tõsiseks kasuks meie rahvale tema okkasel teel» (Jakob Aunver «Johan Kõpp», Uppsala, 1969, lk 77). See aeg on käes! Ometi sisaldab see uus võimaluste aeg nii õnnehetki kui ka kahtlusi ja muret. Kas üksteise koorma kandmine on rõõm või rist? Mis jääb peale? Kindlasti ei ole üheks kirikuks olemine ainult ühe otsustuse või allkirja küsimus. See tähendab koostööd, suhtlemist, usaldust ja aktsepteerimist, ennekõike head tahet.
Ühelt poolt näivad erinevused tavades, kirikukorras ja liturgias võõrastavad, teisalt võivad nad olla ka rikastavad ja edasiviivad. Ühine vastutus on vaimulike koolitus ja järelkasv – kuidas teha nii, et kõik eestlased maailmas saaksid usuliselt teenitud? Mil moel hoida elavana seniseid kogudusi ja luua neid seal, kuhu hiljuti on tekkinud eestlaste uued kogukonnad? Kuidas ühiselt arendada koostööd teiste kirikute ja riigiga? Kuidas kõnelda oma rahvaga? Küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Ajaloost teame, et lihtsam on lahku minna kui kokku tulla. Kui me kristlaste ja eestlastena oleme suutnud toime tulla viimasega – mõista ja teostada end Eesti ühe luterliku kirikuna –, ei ole see meist enestest. See on Jumala ime! See on Tema arm ja abi, millele võime loota ka edaspidi.
Püüdkem siis olla üks sel moel, et vaatame end läbi kaaslase silmade, armastame ligimest nagu iseennast ning palvetame Jeesuse kombel üksteise eest! Õnnistagu meie kirikut kõigeväeline kolmainus Jumal, Isa ja Poeg ja Püha Vaim!

Andres Põder
,
peapiiskop

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)