Üks lõpetamata mõte

Sügis murrab sisse. Kuum tee, soojad sokid ja head sõbrad kuluvad marjaks ära. Vaatad moosipurkidele otsa ja korrastad eelseisvaks talveks oma mõtteid. Üht ammust, õhus rippuvat ja lõpetamata mõtet jagan teiega.
Viisteist aastat tagasi kutsuti EELK Usuteaduse Instituudi toonased õppijad kokku. Ma ei mäletagi enam, oli see erakorraline või korraline sessioon. Esimesel õhtul paluti kokkutulnuil valmistada järgmiseks päevaks kõne leinajatele, neile, kes ootasid Estonia huku järel omaste surnukehi. Järgmisel hommikul peetud näidistunnis sai vähemalt üks inimene sõna. Võib-olla oli neid ka rohkem, ei mäleta.
Omastele mõeldud kõnes jäi kokkuvõtvalt kõlama mõte – kui te meelt ei paranda, võib teiegagi juhtuda nii.
Aega on läinud sellest päevast, küll olen ma mõelnud, milline hingeline seis see peaks mul olema, et suudaksin eeltoodud mõttest välja lugeda mingisugustki tuge. Või kas dogmaatiliselt on taoline mõttearendus õige. 
Tollest ajast saadik olen ennast koolitanud inimesi aitama. Kristlasena, nende vahenditega, millega oskan. Olen saanud töötada koos inimestega, kellel on pikk töökogemus katastroofijärgsetes situatsioonides. Nüüd tean, mida võib inimesega teha traumajärgne stress. Muide, nii nagu vajasid tuge Estonia huku järel pääsenud, leinajad, omaksed, vajasid seda ka need, kes mingil põhjusel tol õhtul laevast maha jäid. Kogu elule tuli leida uus tähendus.
Alati jääb ju küsimus, kuidas peaks jumalasõna kuulutama. See on peenike kunst, kus sa seisad lihtsate ja vahedate tõdede ning selle vahel, mida ligimene sinult ootab. Julgen siiski arvata, et kaasinimese lein pole see koht, kus eneseimetluslikult nii-öelda kõva kõnega lagedale tulla. See peletab päris kaugele.

Mari Paenurm