Üks küsimus – Kuidas liikusite kogudusega uude, 2013. aastasse?

Kristi Sääsk, Suure-Jaani Johannese koguduse õpetaja:
Aastaid, vist alates sajandivahetusest, on ilus tava helistada aastavahetusel kirikukelli. Täpselt nii mitu korda, kui algav aastanumber lubab. Ma ei tea, kui levinud see üle Eesti on, aga mäletan, et Kolga-Jaani koguduse vana õpetaja Heino Viks rääkis sellest toredast kombest, kusjuures ta selgitas ka oma nn kartulimeetodit: kartuleid ühest anumast teise tõstes ei läinud ta numbrite lugemisega sassi. Mina kartuleid ei kasuta ja siiani ei ole sassi ka ajanud. See nõuab 20 minutit keskendumist. Kiriku uks on samal ajal lahti, kes soovib, saab sisse tulla. Samuti olen alati lubanud kella lüüa eksprompt appitulijal. Nii et uude aastasse liigume Suure-Jaanis 2013 kellalöögiga.

Toomas Nigola, Põlva Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja:
Ikka ristirahvale kohaselt jumalateenistusega, kus Kristus on keset kirikulisi. Kõneleme ju Anno Domini’st, kuidas siis ilma temata. Tegemist on enda eluõigust tõestanud traditsiooniga, millega Põlvas teatakse juba arvestada. Mõnes mõttes sarnaneb aastalõpu jumalateenistus jõululaupäevasega, kus samuti jõuab kirikusse suur hulk neid inimesi, kes aasta ringi jumalakojas ei käi. Armulauaga teenistus aastat ära saatma ja uut sisse juhatama on minu meelest igati kohane ja sobilik ja seda arvamust näib jagavat ka kogudus.