Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Üks kõigi, kõik ühe eest

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Esimeste kristlaste kohta räägitakse, et usklike kogul oli üks süda ja üks hing, isegi vara oli neil ühine (Ap 4:32). Võib-olla tundub see tänapäeval ülepingutatuna. Inimene on muutunud palju enesekesksemaks, sõltumatumaks. Ometi võib nõnda kaduma minna ka midagi meie inimlikkusest, Jumala plaanist meie elus. Solidaarsus ja individualism on jätkuvalt läbiv teema nii ühiskonnas kui kirikus.
Tänavu, kui tähistame omariikluse 90. aastapäeva juhtmõtte all «Ühiselt ehitatud riik», on põhjust järele mõelda, kui ühiselt on ehitatud meie kirik. On küll olemas selline teadus nagu oikodoomika (kiriku/koguduse ülesehitamine), mida tulevastele vaimulikele õpetatakse, ometi algab kõik isiklikust suhtumisest. Kas ei juhtu vahel nii, et kui inimesel endal on muresid, siis näeb ta kirikut kollektiivina, kes peaks teda märkama ja aitama? Kui aga teistel, ka kogudusel ja kirikul tema panust vaja läheb, näib usk eraasjana ja tundub, et palvetada ja Piiblit lugeda võib ka üksi kodus. 
Olen kuulnud kahesugust ütlemist: «Igaüks enda eest ja Jumal kõigi eest» ning «Igaüks enda eest ja kurat ülejäänute eest». Võiks ju mõelda, et esimene sobiks ristiinimestele, teine paganatele. Aga tegelikult suurt vahet pole. Ühest südamest ja ühest hingest ei saa sel puhul juttugi olla. Jee­suse sõnad, et «nad oleksid üks » (Jh 17:11) ja Pauluse kõne kogudusest kui Kristuse ihust ja meist kui selle ihu liikmetest (1Kr 12) maalivad kirikust hoopis teise pildi.
Ehk sobiks siin parafraseerida kuulsat mõttekõiku: ära küsi, mida kirik minu heaks teha saab, küsi, mida mina saan teha kiriku heaks; kes annab, sellele antakse, kes endale hoiab, jääb sellestki ilma; inimene, kes ei leia aega ühiseks jumalateenistuseks kirikus, ei pääse kiirusest ka kodus; ohver Jumalale ei tee vaeseks, vaeseks teeb see, mida inimene üle jõu enda peale kulutab.
Osadusvajadus on meile sünniga kaasa antud. Ilma teisteta poleks elu. Osadust vajab perekond, kogukond ja rahvas. Ammugi siis jumalarahvas. Mida muud tähendabki sõna «kogudus»? Või kirikut märkiv uustestamentlik sõna «ekleesia» (kirik) väljakutsutute koguna? On see vaid mingi teoreetiline või virtuaalne osadus teatud tunnuste alusel? Või ka reaalne koosolemine, silmside, küünarnukitunne? Ilmaasjata ei seadnud Kristus armulauda oma ihu ja vere osadusena, koguduse nähtava keskmena.  
Tänavu on olnud mitmeid toredaid hetki, kus osadus ja üksolemistunne on meid lausa füüsiliselt puudutanud, kaasa haaranud ja õilistanud. Nimetaksin siinkohal näitena vaid paari: öölaulupidu «Märkamisaeg» ja kristlikku noortefestivali «Jumal tänatud». Mind hämmastas, et öölaulupeo ligi saja tuhande osavõtja seas ei kohanud ma pea ühtegi nokastanud ega inetult käituvat inimest. Küll lugematult särasilmseid, üksteisel laulu mõju kinnituseks sõbralikult käest hoidvaid noori ja vanu. «Märkamisaja» sõnum oli jõuline: selline rahvas suudab püsida. Sellise rahva liige on uhke olla.
Meile, kristlastele, on aga eriliselt tähtis see, et noored Kristuse nimel kokku tulevad, et nad ühisesse usulõkkesse oma südametuld lisavad. See muudab valgemaks nii nende kui kiriku tuleviku siin ajalikus maailmas. On rõõmustav, et seekord oli noortepäevadel osalemas ka märgatavalt rohkem vaimulikke kui eelmistel aastatel. Siiski maksab küsida, kes, kas ja kui paljud veel oleksid võinud või pidanud olema sellel ühisel noorteüritusel kaasas kui üks süda ja üks hing. Ehk siis järgmisel korral. Paari aasta pärast kutsub meid ülemaaline vaimulik laulupidu kokku Tartusse. Kas vaim on juba valmis?
Neid asju ja hetki, kus me midagi ülemaaliselt ja üldkiriklikult ette võtame ja üksolemist olukordi muutvana, lausa füüsiliselt kogeda saame, ei ole palju. Kõrvale jäämine on pigem võlg kui kristlik meelsus. «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist,» manitsetakse pühakirjas (Hb 10:25).
See puudutab ka koguduste ja üldkiriku suhet. Vahel võib jääda mulje, et meil on vaid lõdvalt seotud koguduste liit, mis mõnes vallas koos tegutsedes moodustab kiriku. Ometi sätestab EELK põhikiri, et me oleme kirik – tervik­organism –, kes koosneb kogudustest. Nii oleme mõistnud oma osadust Jumala Sõna põhjal. Koguduste käekäik sõltub sellest, kui tugev on kirik, ja kirik on just nii tugev, kui suure panuse panevad temasse kogudused. Kollektiivi meelsus tuleneb aga tema liikmete meelsusest. Usklike kogul ei olnud üks süda ja üks hing iseenesest. See oli Kristuse armastuse vastupeegeldus. Kas täna ka meie läbi? Üks kõigi ja kõik ühe eest!


Andres Põder,
peapiiskop