Üks kõiges

Pealinna kunstinäituste arvukate eksponeerimispaikade hulka kuulub ka Tallinna Jaani kiriku lõunakabel, mis võib end õigustatult nimetada Jaani kiriku galeriiks.

Hiljuti lõppes seal vabariigi aastapäevaga haakunud näitus pika ja sisuka pealkirjaga «Põlvest põlve kestab Su ustavus. Sina oled kinnitanud maa ja see seisab». Esindatud oli 12 kunstnikku, kes kõik olid kirjutanud oma töö juurde ka saateteksti, avades nii end ka sõnaliselt, ent jättes samas piisavalt ruumi vaataja kujutlusvõimele.
On ju (maali)kunsti kõnekeel tinglik, märgiline ja kujundlik. Nii võib iga kunstiteos omandada mitmeid tähendusi sõltuvalt muuhulgas ka erinevate väljapanekute kontekstist.
Öeldu kehtib kõigi väljendusviiside juures, eriti aga – nagu nimigi ütleb – abstraktse kunsti puhul. Nii tajub vaataja Lola Liivati ekspressiivset, mässavat, tõusujooneliselt tumedast heledasse minevat maali vaadates, et kunstnik on soovinud väljendada midagi võimast, ning maali pealkiri «Eestimaa, Su mehemeel» kinnitabki seda. Ent teistsuguse pealkirja puhul võiks leida siit nii looduselamust kui afekti- või ekstaasiseisundit.
Kristiina Kaasiku väljendusviis on pehmem, tundlikum. Juba aastaid näib tal olevat üks teema – väljendada kõrgeid pürgimusi-nägemusi, väljuda maistest piiridest ja piiratusest, kujutada taevaseid Jeruusalemmasid. Seekordses maalis kasvab siniste toonide stiihiast välja kuldne õnnistav figuur – «Hoia, Jumal, Eestit!».
Omamoodi üllatav ja intrigeerivgi oli näha sel näitusel Jaan Elkeni valgekoloriidilist maali «Whiter Shade of Pale III». Oma kaaskirjas märkis kunstnik, et valge värv on omal kohal, väljendamaks ta suhet usuga. Mida siis? Kas tühjust, puudumist, või otsinguid läbi katsumuste (lõuendi tahtlikud vigastused) või avatust, valget lehte, millele on võimalik nii mõndagi kirjutada, või arusaamist, selginemist.
Eks ole ju valge ka kõige kõrgema, kroontšakra tunnusvärv. Ent täiesti võimalik ka, et ei ühte ega teist, ja maal on sündinud üksnes kunstniku soovist maalida «valget valges», olla ühtaegu askeetlik (teadlik enesepiiramine) ja priiskav (valgega ei koonerdata). Nii või teisiti on maal mõjuv nii vormilt kui sisult (ja vastupidi). Kas pole ka religiooniga nii, et kõige tähtsam on ettekujutatav.
Ühe salapärase luule- või lauluraamatu lehekülgi kutsus lugema Tiiu Pallo-Vaik oma maaliga «Valgus». Nähtava taga on nähtamatu – läbi sajandite (ja maalipinna) kumab iidse tarkuse valgus. Vana kunsti väärikus, sisendusjõud, külluslik sädelevus on ikka ja jälle inspireerinud Mari Roosvalti.
Inimese otsingud, valgustumine, palve ja pühendumine oli ka ülejäänud maalide juhtmõtteks, väljendatuna kas lihtsas valge kirikuga Eesti maastiku motiivis (Olav Maran), portreelises (Uno Roosvalt) või figuraalses (Leili Muuga) lahenduses, ikoonilaadses maise ja kosmilise ühenduses (Nikolai Kormašov) või roerichlikult üleva maastikuvaate loomises (Einar Vene).
* * *
Nii selle kui ka kõigi eelnevate näituste korraldajaks on olnud EELK kunsti-ja arhitektuurinõukogu liige maalikunstnik Eva Jänes. Ja praegu (kuni 20. juulini) on Jaani kiriku galeriis vaadata tema isiknäitus «Tornid».
Eva Jänes on laiemale üldsusele tuntud eelkõige monumentaalmaalijana. 1970.–1980. aastail ilmestasid tema seinamaalid ja vitraažid paljude asutuste interjööre Eestimaa eri paigus. Ei teagi, mis neist tänaseni säilinud on. Küll aga saab siinsamas Jaani kirikus imetleda ta 1990.–91. a valminud vitraaže. Nagu paljudes oma töödes ühendab ta ka siin figuuri (antud juhul Maarja lapsega ja evangelist Johannes) geomeetrilis-sümbolistliku stiliseeringuga.
Vabaloominguga on kunstnik tegelema hakanud viimastel aastatel. Kõik praeguse näituse tööd on valminud sel aastal. Kas on see kunstniku tahe või sündinud iseenesest, ent kõiki neid maale saab vaadelda ühtaegu kui iseseisvaid kunstiteoseid ja teisalt ka kui kompositsioone vitraažidele. Miks mitte?
Neis vertikaalsetes kitsaformaadilistes puitpinnale maalitud töödes keskendub kunstnik geomeetrilisele korrastatusele, rütmikusele ja harmooniale, unustamata «nähtamatut» pealisülesannet. Tornid kutsuvad vaatama üles, eemalduma argisest. Võime neisse teravatipulistesse kolmnurkadesse suhtuda kui kirikutorni kujutistesse, ent ka kui üllaste püüdluste võrdkujusse.
Oma napis geomeetrilises väljendusviisis – kolmnurkadele lisanduvad ka jooned, täisnurgad, ruudud, sfäärid – räägib kunstnik olulistel teemadel. Siksakilised, tihedalt läbimaalitud pinnad («Otsige õiget teed» (Jr 6:16)), äratusele kutsuvad pasunad («Tornid ja pasunad»), kolmnurkade ühendusest sündinud liivakellad («Sõlmitused»), kokku ja lahku kulgevad jooned («Kohtumine», «Lahkumine»), sõbralikud kuldkollased nelinurgad («Uksed»).
Jääb iga vaataja otsustada, millised uksed talle avanevad sel stiilsel ja huvitaval näitusel. Enda erilistest lemmikutest mainiksin kolme – akvarelliliku kerguse ja õrnusega maalitud «Õhuline torn», ühtaegu maist ja kosmilist (loodus)elamust väljendav «Lummav kuu» ning – last but not least – hele- ja tumesiniste pindade rütmikusele ja kaunile stiliseeringule tuginev «Südameasi», kunstniku omapoolne tõlgendus tšakratele, valgustumisele, mõistuse-tunnete tasakaalu vajadusele («pea» sisse maalitud süda).
Maire Toom