Üheskoos Jeesusega

Lk 18:31
Aga võttes endaga kaasa need kaksteist, ütles Jeesus neile: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast.»
Evangeeliumitest loeme, et Jeesus käis linnast linna ja külast külasse, tervendas inimesi ja õpetas neile Jumala tahet. Tema populaarsus oli suur. Ta ei õpetanud nii, nagu seda tegid variserid ja kirjatundjad, vaid inimesed tundsid Temas ära midagi enamat.
Jüngrid olid alati Jeesuse ligi – nii ööl kui ka päeval. Oldi üheskoos istutud kõrvetava päikese eest puude all varjus, söödud ja joodud, ning püütud aru saada Jeesuse mõistukõnedest-tähendamissõnadest. Kas tõesti meie sõber, seesama meie õpetaja on too kauaoodatud suur Messias, kellest pühades kirjutistes räägiti juba 750 aastat tagasi? Kas tõesti Tema istub siin nii lihtsalt koos meiega vaibal ja jagab meiega leiba?
Paasapühad lähenesid ja oli aeg seada sammud Jeruusalemma poole. Jeesus läks koos jüngritega vastu oma elu raskematele katsumustele. Nad läksid koos, kui rahvahulk tervitas Jeesust rõõmuhõisetega ja hüüdis hoosianna kuningate kuningale. Olen ise marssinud mitu korda laulupeo rongkäigus Tallinna lauluväljaku poole ja tundnud uhkust, kuidas meie koori on tervitushõisetega saadetud. Arvan, et ehk olid jüngridki uhked oma õpetaja seltsis.
Aga siis tulid teised ajad ja teised päevad. Kui Jeesus vangistatakse ja Tema üle hakatakse kohut mõistma, on õpilased segaduses. On kahju Jeesusest, võimetus ja hirm võtab võimust. Mida teha? Mis siis minust saab, oli ju mindki nähtud koos Temaga?
Ei ole meil, kes me koos Jeesusega käime, põhjust hirmuks. Jeesus ise on koos meiega iga päev kuni maailma ajastu otsani. See tähendab ju kõiki minu elupäevi ja veel sedagi, mis tuleb pärast meie ajalikku surma. Milline eesõigus! Minu Jumal on koos minuga siis, kui mul on maailma kõige õnnelikumad hetked, sest eks Ta ise ole selle kõige vaikne organisaator.
Sageli mõtlen, et mina tegin, mina olen ja kui mind selle eest veel kiidetakse, siis läheb nina kergesti püsti. Jumal on mulle andnud ilu, tervise, tarkuse ja andekuse. Temale kuulub tänu kõige eest ja vastutasuks ei oota Ta meilt muud kui sedasama sõna, mida õpetame ka oma lastele – aitäh!
Via Dolorosa – Kannatuste Tee on Jeruusalemma vanalinnas veel tänapäevalgi olemas. Olen saanud kõrvetava päikese all seda mööda minna Õlimäe poole.
Koormaks on olnud oma rist: esivanemate ja omad patud, haigused ja igapäevamured. Mure homse päeva, laste ja lapselaste pärast. Mis elu toob?
On hea minna paastuajale vastu koos Jeesusega. Tema on ustav abimees meie rõõmudes ja muredes. Jagatud mure on väiksem ja rõõm mitmekordne, tänu Sulle.
Anu Väliaho