Ühes väikses Eesti linnas

Luterliku kiriku üks noorimaid pühakodasid – Petseri – tähistas 80. aastapäeva. Samaealisi pühakodasid, mis ehitatud Eesti vabariigis enne II maailmasõda, on tosinkond.

 

Pühapäeva hommikul ütlesin kodustele, et sõidan nüüd välismaale. Ja veidi enam kui tunni pärast olin Eesti vabariigi endises maakonnalinnas Petseris, mis sai Tartu rahulepingu järgselt 1920. aastal seaduslikult Eesti linnaks. Palju varem, juba 19. sajandil elas seal eesti kogukond ja esimene eestikeelne jumalateenistus peeti 1897. a.

Kuigi 1945. aastast on Petseri Pihkva oblasti koosseisus, peavad paljud seal sündinud, elanud, koolis käinud eestlased seda oma linnaks. Nii tahan minagi öelda, et kuigi käisin välismaal, käisin siiski Setumaa ajaloolises keskuses ehk ühes väikses Eesti linnas.

Kus on piiskopi mitra?

Koos Setomaa lehe toimetaja Ilmar Vananurmega linnas kõndides näitas ta mulle üht uhket hoonet teise järel, mis kõik ehitatud Eesti vabariigi algusaegadel: pangahoone (1925), gümnaasium (1927), kaitseliidu maja (1932). Viimases oli veel hiljuti kultuurimaja, nüüd on hoone aknad laudadega kinni löödud ja maja müüki pandud. Tulge ja ostke! Nagu tegi Setomaa Valdade Liit, ostes Petseri südames ära endise KGB maja.

Koguduse inimestele on teada antud, et müüa kavatsetakse ka kiriku kõrval asuv kogudusemaja (valminud 1939), kui sealt sõjakomissariaat välja kolib. Et kogudus oma majast, millele tagastamistaotlus tehtud, ilma ei jääks, tuleks küll asjaomastel isikutel protsessi sekkuda.

Imposantne punastest tellistest Petseri Peetri kirik aga püsib seni puutumatu ja muutumatuna eestlaste hoida sellest saati, kui piiskop Jakob Kukk selle 1926. aasta 19. septembril pühitses.

Tänulik kogudus kinkis pühitsemisel piiskopile mitra, mis järgmistele ametikandjatele edasi anti. Mitra jälgi on ajanud kirikutekstiilide uurija Marju Raabe,  kelle sõnul nähtud mitrat viimati 1990ndate alguses, kui EELK-le tagastatud konsistooriumihoone polnud veel restaureeritud.

Eestikeelne sõnakuulutus

Petseris on kõigil sõjajärgsetel aastatel kuulutatud jumalasõna eesti keeles. Tänases lehes kirjutab õpetaja Villu Jürjo neist  ususangareist, kes piirile ja kaugusele vaatamata on igal pühapäeval koguduse juurde sõitnud.

Koguduse juhatuse esimees Mart Kallas ütles, et on olnud pühapäevi, kui vaimulik pole kohale saanud tulla. Siis on neid aidanud välja Pereraadiost ülekantav jumalateenistus. Eluaeg sidemehena töötanud Mart Kallasel pole olnud raske kirikusse tulnud inimestele ette mängida raadiost tulevat teenistust.

Kolm aastat tagasi on Võru praostkonda kuuluvat Petseri kogudust jutlustajana teeniv Elmet Vaaks Eesti Kirikus avaldanud muret, et «kui venekeelseid teenistusi toimuma ei hakka, jääb kirik tühjaks». 2004. aasta juunis tegi konsistoorium ELKRASi taotlusele tuginedes otsuse viia Petseri kirikus läbi venekeelseid jumalateenistusi ja leeritööd.

Praost Andres Mäevere sõnul tõusnud sellest koguduses vaid tüli ja asi jäänud sinnapaika. Küll on Ingeri kiriku pastor Arvo Survo pidanud kolmekeelseid teenistusi.

Ametirist ja toimetulek

Kogudusel pole suurt jõukust, ent väljaminekuidki napilt. Kiriku elektriarve on juhatuse esimees seni oma taskust maksnud. Augustikuise orelikontserdiga kirikus kogunes annetustega kogudusele 3850 rubla ja 2 krooni. 2005. aasta juunis jagati konsistooriumi otsusega Petseri ja Laura koguduse õigusvastaselt võõrandatud varade eest laekunud kompensatsioonist 15 000 EVP krooni Petseri kiriku katuse remonttööde lõpetamiseks.

Hinnaline hõbedast rist, mis varaste saagiks langes ja miilitsa käest hiljem osaliselt tagasi saadi, on nüüd hoiul laekuri kodus. Kasutada seda nagunii ei saa, sest kett on jäänud kogudusele tagastamata ja ristil olev Õnnistegija kuju käelaba ära lõigatud. Kogudusel endal vahendeid pole, aga kui kellegi südamesse antakse soov aidata muretseda uus kett ja kuju taastada, siis oleks see tegu väga õnnistatud.

Jumalakoda ja taevavärav

Pühapäevasel armulauaga aastapäevateenistusel oli kohal enam kui pool koguduse liikmeist. Praost Mäevere sõnul on koguduses 29 liikmeannetajat.

Teenisid praost Andres Mäevere, Vastseliina koguduse õpetaja Toivo Hollo ja jutlustaja Elmet Vaaks. Jutluse ütlemise eesõiguse andis praost õpetaja Hollole, sest Petseri on välja kasvanud Vastseliina abikogudusest ja kiriku ehitust juhtis Vastseliina õpetaja Nathan Aunverdt.

Jutluses kõneles õpetaja Hollo jumalakojast ja taevaväravast, mis kõigile inimestele ei avane, aga kui sünnib ime ja peaalune kivi muutub altariks ning inimene näeb taevatreppi, kogeb ta õnnistust.

Õnnistust on kogenud ka Petseri eesti kogudus, et nad igal pühapäeval tohivad esiisade ehitatud pühakojas Tema nimel kokku tulla ja rõõmusõnumit kuulda. Praost Mäevere tänas kõiki kirikulisi nende ustavuse eest, mis on lubanud kirikuukse lahti hoida. Oli imeline ja südamlikkusest kantud pühapäev ning seda tunnet jätkus ka rikkalike andidega kaetud aastapäevalauas.

Sirje Semm