Esileht » Online » Online artiklid »

Tütrega koos doktorantuuris

17.08.2011 | | Rubriik: Online artiklid

Noh, issi, vaatame, kes meist enne doktorantuuri saab! Umbes nii kõlas meie peres mõne aasta eest pooleldi naljatades võistlushüüd. Aga tulemus on käes: praegu õpime – tütar Liina (26) ja mina ise (46) – erinevates ülikoolides. Tütar on järjest läbinud kõik astmed Tallinna tehnikaülikoolis samal erialal (toiduainete tehnoloogia ja tootearendus) ning mina olen elu ja töö kõrvalt õppinud usuteadust, väidelnud Tartu ülikooli magistrikursusel politoloogidega ning nüüd sel suvel läbisin tiheda konkurentsi, et pääseda Tallinna ülikooli riigiteaduste doktorantuuri, kus hakkan analüüsima võimumehhanismide toimet.

Liina on hea näide järjepidevast pühendumisest ja mina elukestvast õppimisest. Kui tütar võib rääkida mõningatest loobumistest, mis noorte eluga kaasnevad, siis mul on meenutada vaid suur hulk sõidutunde. Näiteks magistriõpingud tuli läbida sellises kolmnurgas: elukoht ja pere Tallinnas, teenistuskoht Narva-Jõesuus ja õpingud Tartus. Nädalarütm nägi välja umbes selline: pühapäeval kodunt sõit väeossa, reede hommikul Taaralinna seminarile ning õhtuks Tallinna pere juurde. Markantseim näide jääb Kosovo-aega, kus pidin iga puudutud loengu asendama kirjaliku esseega, mille saatsin e-postiga Eestisse õppejõule.

Loomulikult on selline töö ja elu kõrvalt õppimine aega nõudev ning kõige rohkem koormab see perekonda. Kui olin kodus õpingutesse süvenenud ja abikaasa küsis, mida ma õhtusöögiks tahan, kas riisi või kartulit, oli mu vastus enamasti: "Jah, tahan küll." Ning abikaasa sai aru, et ma polnud küsimust kuulanudki.

Edasi loe Saarte Häälest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)