Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tunnike lavastaja ja näitleja Elmo Nüganeni seltsis

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Selle aasta kevad-talvel Linnateatris Elmo Nüganeni dramatiseeritud ja
lavastatud «Tõde ja õigus. Teine osa» on oodatavalt väga hea vastuvõtu
leidnud. Rääkides seekordse Tammsaare-lavastuse põhiteemadest, on
teatriinimesed esitanud erinevaid arvamusi: ühele näib, et põhirõhk on
«väikese inimese» kujutamisel, teise arvates rõhutatakse
haridustemaatikat, kolmas tähtsustab rahvusküsimust, neljas armastust
jne.
Lavastaja ise on öelnud, et
Tammsaaret lugedes mõistis
ta korraga, et juba ammu
pole teda miski nii puudutanud.Selle aasta kevad-talvel Linnateatris Elmo Nüganeni dramatiseeritud ja
lavastatud «Tõde ja õigus. Teine osa» on oodatavalt väga hea vastuvõtu
leidnud. Rääkides seekordse Tammsaare-lavastuse põhiteemadest, on
teatriinimesed esitanud erinevaid arvamusi: ühele näib, et põhirõhk on
«väikese inimese» kujutamisel, teise arvates rõhutatakse
haridustemaatikat, kolmas tähtsustab rahvusküsimust, neljas armastust
jne.
Lavastaja ise on öelnud, et
Tammsaaret lugedes mõistis
ta korraga, et juba ammu
pole teda miski nii puudutanud.

 
Elmo Nüganen
Sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis.
Lõpetanud 1988
Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja erialal.
Olnud 1988–93 Ugala
näitleja ja lavastaja.
Aastast 1992 Tallina Linnateatri peanäitejuht ja
aastast 1997
EMA Kõrgema Lavakunstikateedri õppejõud.
Talle on
omistatud V. Panso preemia 1986, A. Lauteri preemia 1992, parima lavastaja
preemia 1992, 1995 ja 1999, EV kultuuripreemia 1996 ja 2000.
Ta on
osalenud oma lavastustega rahvusvahelistel teatrifestivalidel ning saanud
arvukalt auhindu.

Mis Sulle «Tões ja õiguses»
õigupoolest hinge läks?


Minu arvates on Tammsaare
selles romaanis ära tabanud
eestlastele väga iseloomulikke
jooni ja ehteestlasliku mõtteviisi,
ehk siis: küll mina räägiksin
eesti keelt ja oleksin
eestlane, kui teised rahvad
maailmas oleksid ka eestlased
ja kui meid oleks palju!

Aga mõtle, kui vähe meid
on. Mis mõttega ma siin olen,
õpin parem keeled selgeks ja
lähen ära nende rahvaste juurde,
keda on palju. Või: küll
mina usuksin Jumalasse, kui
Jeesus Kristus oleks olnud
eestlane. Aga ta oli ju juut!

Kui võtta märksõnadena,
siis minu jaoks on kõige olulisemad
teemad selles loos eesti
keel ja usk.

Näitlejad kõnelevad laval
soravalt nii poola, läti, vene,
saksa, gruusia kui ka inglise
keeles. Milleks?


Mitte sellepärast, et oleks
uus ja huvitav ja saaks vaatajaid
üllatada, vaid et romaanis
on nii kirjas. Näiteks on öeldud,
et Indrek küsis oma kehvas
vene keeles jne. Pealegi
jõuab loo idee nii palju ehedamalt
ja mõjusamalt vaatajani,
kui see oleks vaid eesti keeles.

Miks Tammsaare tegi Treffnerist
just Mauruse?


Jah, ta oleks ju võinud teda
kujutada rahvuslikult meelestatud
suurepärase pedagoogina.
Taoline karakter ei oleks
kirjanduslikult aga huvitav olnud.
Kui mõtleme oma koolipõlvele,
siis ei meenu ju korralikud
ja head õpetajad, vaid
ikka erilised, nii-öelda kiiksuga
õpetajad. Kuid selliste eriliste
peal kool just püsibki.
Oma lavastuses püüdsin edasi
anda aga ka kõigi õpetajate
inimliku poole.

Sinu lavastatud Tšehhovi
näidendis «Pianoola ehk mehaaniline
klaver» ütleb üks
peategelane lause: «Laske
mind hullumajja panna, sest
usun ikka veel sõprusesse,
truudusesse ja armastusse!»
On need Sinu jaoks tähtsad
mõisted?


Mitte ainult minu, vaid
meie kõikide jaoks. Iseasi, kuivõrd
päevakajalised ja meedia
poolt kajastamist leidvad on
need tänapäeva globaliseeruvas
maailmas ja ka kiiresti
edasiliikuvas Eesti ühiskonnas.
Praegu on muud asjad
moodsamad ja trendikamad ja
neist räägitakse rohkem, aga
oma südames peame oluliseks
endiselt igavikulisi väärtusi.

«Pianoola» on olnud Linnateatri
mängukavas juba
pea 10 aastat ja seda on ikka
mängitud täissaalile.

Seda lavastust mängitakse
väikeses saalis küllalt paljude
näitlejatega, mis tähendab, et
väikeses ruumis on suur hulk
energiat. Ju see kiirgab ka saali
ja vast seepärast pole publikust
siiani puudust olnud. Ka
trupil, mille koosseis on võrreldes
esialgsega pisut muutunud,
jätkub veel jaksu «Pianoolat
» mängida. Kuigi oleme
kokku leppinud, et sügisel ehk
lõpetame.

Olid kõrgema lavakunstikooli
2002. aastal lõpetanud
20. lennu juhendaja. Miks otsustasid
hakata õpetajaks?


Mingil hetkel tunnevad inimesed
seesmist valmisolekut
või isegi vajadust tegelda kogemuste
edasiandmisega, tegelda
õpetamisega. Just nii oli
ka minuga, kuigi mina seda
enesele ei teadvustanud. Mitu
inimest, kelle arvamusest ma
lugu pidasin ja kelle elu- ja
teatrikogumus oli suurem kui
minul, andsid mõista, et peaksin
kursuse võtma. Kui õpetamisprotsess
algas, sain aru, et
neil oli olnud õigus.

Lavakoolis kursust juhendada
– see erineb ju tavapärasest
pedagoogitööst.

Teatrikooli õpetus on tõesti
suuresti erinev teiste kõrgkoolide
omast. Eriala õppejõud,
kursuse juhendaja, valib tavaliselt
kuni 500 kandidaadi hulgast
ise välja umbes 15 inimest,
keda ta siis hakkab näitlejaks
koolitama.

Veetes iga päev erialatundides
õpilastega koos neli kuni
kaheksa tundi, on üsna loomulik,
et kiindud neisse noortesse
ja kasvad kursusega kokku.
Kusagil kolmanda kursuse lõpul
püüdsin täiesti mõistuspäraselt
hakata neist väga lähedaseks
saanud inimestest distantseeruma,
sest oli ju teada,
et nad ei tule ühte teatrisse,
vaid lähevad laiali ja lahkuminek
võib olla väga valulik.

Kuid hoolimata mu varajasest
nabanööri läbilõikamise
katsest tundsin südames ikkagi
valu, kui nad lõpetasid ja
igaüks oma teed läks.

Kas seepärast Sa ei olegi
söandanud uut kursust võtta?

Tol hetkel oli tõesti tunne,
et ei suuda uut kursust võtta,
sest ei olnud emotsionaalset
jõudu taoline teekond veelkord
läbi käia. Kohe peale kaotatud
armastust ei ole ju võimalik
jälle uuesti armuda.

Ajaga on haavad aga armistunud
ja nüüdseks olen valmis
uuesti alustama.

Miks Sa, Jõhvi poiss, ise
omal ajal just teatrikooli õppima
läksid?

Ega seda oskagi päris täpselt
öelda, miks noored teatrikooli
lähevad, aga eks seal
mängib mingit osa ka edevus
ja tahtmine teha midagi teiste
inimeste silme all. Vajadus ennast
väljendada nii, et teised
näeksid. Kuid ega see ju tegelikult
päris normaalne ei ole,
sest kas näiteks kirurg tahaks,
et teised tema opereerimist
pealt vaataksid.

Nii mõnegi jaoks on näitlejaks
olemine ainus elamise
vorm ja kui ta ei saa end väljendada,
närbub ta nagu lill.

Kas näitleja saab olla ka
lihtsalt rutiinist?

Oleks väga kahetsusväärne,
kui leiduks seesuguseid näitlejaid,
kes on teatris vaid seetõttu,
et nii on mugav ja muud ei
oskagi teha.

Ega nii vist tänapäeval olla
saakski, sest taolised inimesed
lihtsalt lükataks kõrvale.

Jah, praegu on selles mõttes
palju keerulisem ja julmem.
Ega suurem osa eesti inimesi
tänapäevases rängas kapitalistlikus
olelusvõitluses eriti ei
kohane. Meie mentaliteedile
on sügavalt võõras ennast ise
pakkuda ja müüa.

Mis Sind ennast teatris
hoiab?

Tahtmine teatud asjadest
publikuga rääkida ja oma mõtteid
avaldada. Teater on minu
jaoks kõige sobilikum vorm.
Oma mõtteid otse välja öelda
on ju nii igav! Palju parem on
viia oma tõde vaatajani kunstilise
vahendi kaudu.

Sinu lavastusi on saatnud
enamasti kiitvad arvustused
ja publikumenu. Kuid kas vahel
on ka nii olnud, et oled
andnud endast küll parima,
kuid mõte ei ole vaatajani
jõudnud? On ebaõnnestumise
tunne Sulle tuttav?

Ikka on juhtunud, et mõni
lavastus ei tule päris nii välja,
nagu sisimas ootad ja loodad.
Kriitika kohapealt ei tohiks
ma aga küll nuriseda. Kuigi
viimasel ajal on mulle kriitikute
arvamusest palju olulisem,
et laval nähtu puudutakse kõiki
inimesi saalis ja läheks neile
hinge.

Kriitikuga on tihti nii, et ta
istub küll samas saalis ja näeb
sama etendust, aga ta sätib ennast
nagu teise, kõrgema tooli
peale. Tulles teatrisse koos
oma eelhoiakutega, ei saagi ta
etendust vastu võtta nii nagu
vaataja. Sama on lavastajaga.
Kui ta kusagil oma sisimas põlgab
publikut, siis vaataja tajub
seda ja tema sõnum ei saagi
saalisolijani jõuda.

Mingis vanuses hakkab
inimesele tunduma, et maailmas
ei olekski nagu enam midagi
uut ja senikogenematut.
Kõik on justkui juba olnud.
Kas teistes teatrites nähtu
suudab Sind veel vaimustada?

Ikka. Puudutada on võimalik
mitte niivõrd vormiliste asjadega,
kuivõrd lihtsate ja
ootamatute lahendustega.
Loomulikult ei saa alahinnata
ka professionaalseid oskusi.

Sinu kolmest tütrest kaks
vanemat, Maria-Netti (10) ja
Saara (13), teevad juba esimesi
samme teatriteel. Kas Sul
isana oleks hea meel, kui nad
valiksid näitlejakutse?

See on kahe otsaga asi.
Ühelt poolt on muidugi hea
meel, kui laps lavale läheb ja
seal ka kenasti hakkama saab.
See aga ei tähenda, et oleksin
kohutavalt rõõmus, kui nad
valiksid näitlejatöö, sest elu
teatrimaailmas ei ole kerge.
Mulle meeldiks tunduvalt
enam, kui nad valiksid mõne
teise eriala, näiteks arsti või
õpetaja kutse.

MONIKA REEDIK