Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tunnetada traditsioone

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Möödunud pühapäev oli emadepäev. Kirikutes laulsid emadele lapsed, jutlustes püüti lahti mõtestada ema rolli, pidulikel koosolekutel võtsid sõna poliitikud, aasta Emaks valiti Palamuse talupidaja ja muusikakasvataja nelja lapse ema Merike Kull. Teatud nihkeid ema väärtustamise poole võib ühiskonnas tõepoolest tähele panna: olgu näiteks või poliitilisel tasandil heakskiidu leidnud emapalga idee.
Ehkki arglikult on hakatud taas tähistama naistepäeva, jääb vähemalt kirikus ilmselt tähtsamaks siiski emadepäev. See on üks neist pühadest, mis on pärast taasiseseisvumist sujuvalt ning loomulikult ühiskonna poolt omaks võetud. Või ehk liigagi loomulikult? Mulle tundub, et Indrek Tarand hoiatab laupäevases Postimehes avaldatud kirjas emale sügavamalt läbitunnetamata traditsiooni omaksvõtu eest. Ta kirjutab emadepäevast: Eks ta üks ilus päev ole ju. Aga ma ei kujuta ette, et sooviksin häid pühi. Veider on kaeda, kuidas kommunistid iseseisvuspäeval üksteisel ja korralikelgi inimestel kätt surudes seda ütlevad. Emadepäeval püüavad ju ka paljud muljet jätta, et seda päeva on pühitsetud juba alates 1953. aastast. Usuvahetajate suurus seisnebki eelkõige asjaolus, et nad ise kogu aeg usuvad oma tegevust ja selle tõsiseltvõetavust.
Ehk ei tee paha mõtiskleda ka nii loomulikuna näiva emadepäeva üle läbi usulise prisma. Esimesena meenus mulle ema truudus. Niisama, kui Maarja kannatas oma poja risti all, olid eelkõige elatanud emad need, kes kannatasid nõukogude ajal koos kirikuga. Samas tahaks emadepäeval näha mineviku stereotüüpide taas ausse tõstmise kõrval ka uudsust. Võiks mõelda kas või Maarja ja Marta loole: Maarja istus õpilasena Jeesuse jalge ees ja Marta valis tollele ajale tavalise, majapidamisele pühendunud naise osa. Jeesuse sõnul on just Maarja valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära (Lk 10:42).
Küllap on meie ühiskonna usupilt tänaseni äärmiselt mehelik ja mehekeskne, mida emadepäev võiks pisut lammutada. Tõsi, kirikus on domineerinud mehed, kuid Piibel pakub häid analooge tõsta esile naiste samasuguseid tegusid: nii apostel Peetrus kui Laatsaruse õde Marta tunnevad ära, et Jeesus on Messias, ülestõusnu ilmus enne naistele kui apostlitele, apostel Paulus kinnitab: Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest kõik olete üks Kristuses Jeesuses (Gl 3:28). Ehk peaks emadepäeva tähistades esile tõstma ka kaasaegset, haritud ja kultuurilembelist ema.
Toomas Jürgenstein