Tühi haud

19.04.2006 | | Rubriik: Määratlemata


Altarimaal «Naised Jeesuse haual». 18. sajandil Tuhala kirikusse üles seatud kantselaltari algsesse kehandisse, mis arvatavasti on valmistatud Tallinnas 17. sajandi alguses hinnatud meistrina tegutsenud hollandi puunikerdaja Berendt Geistmanni töökojas, kuulub ka nimetatud altarimaal.

Juutide kõige suurem väljakutse ümbritsevale maailmale oli jumalakuju puudumine.

Seda polnud mitte ära varastatud või sõjasaagiks viidud, vaid eitamine oli põhimõtteline. Aeg-ajalt püüti muidugi valada kuldvasikat või kummardada Nehustani või keerubeid seaduselaeka kaanel, kuid Jumala ainsaks nähtavaks esindajaks jäi siiski vaid Sõna. Kristlased jätkavad sama teed. Meil pole mausoleumi usu asutaja surnukehaga ega isegi ühtegi Jumala Poja luukest, mida võiksime hardalt kummardamas käia. Meile jäi vaid tühi haud ja paremal juhul paar kummalist fotot surilinal ja higirätikul.

Kui inglid poleks ülestõusmishommikul naistele selgitusi jaganud ja võib-olla ka laiali jooksnud vahisõdurid lobisema kukkunud, fantaseeriks me tänaseni selle tühjuse tähenduse üle. (Mis muidugi ei tähenda, et seda ei tehtaks!) Nüüd on meil olemas esmalt vastuküsimus: miks te elavat surnute juurest otsite? Ning meil tuleb eneste jaoks aru saada, kuhu siis elu ja surma piirjoon tegelikult on tõmmatud.

Ühel perioodil kujutati Kolgata risti jalamil hauda või pealuud säärekontidega. See oli surma märk, aga tähistas piltlikult ka Aadama hauda. Legendi kohaselt on esimene inimene, Aadam, maetud just Kolgata mäele ja paradiisiaia elupuust valmistatud Jeesusele ristipuu. Rist kui surma märk on saanud ristiks kui elu märgiks. Kas tohime seda mõista nii, et ilma ristita maailm on surma maailm, mis alles risti kaudu saab elusaks?

Tänapäeval pole Kolgata mäel, mis jääb Jeruusalemma vanalinna müüride vahele, näha jalatäitki mulda, seda katab Issanda hauakiriku suurejooneline ehitis. Miljonid palverändurid ja turistid leiavad sealt suurepäraseid altareid ja kauneid mosaiike, mis omal kombel igaüks osutavad ajaloole. Ent nad ise ei ole ajalugu.

Sellel foonil mõjub hoopis virgutavamana Püha Õhtusöömaaja saal Siioni mäel, kus oludest tingituna ei ole ainsatki kristlikku sümbolit – ainult tühjus ja mõned araabia kirjad seintel. Teda ei ole siin, Ta on edasi  läinud!

Jeesust ei ole hauas, see on esimene meie usu tõde. Võib-olla oleme saanud pista käe altari all olevasse auku Kolgata mäel, kus pärimuse järgi oli seisnud rist, ja langenud põlvili hauakoopas, kus kord lamas Issanda ihu. Ehk nii nagu Toomas: asetada käed naelte asemetele ning olla usklik. Ja kõik need imelised ehitised võiksid olla võrreldavad ehk keerubitega seaduselaeka kaanel. Nad ainult osutavad tõelisele pühadusele.

Jumal otsib neid, kes teda tões ja vaimus kummardavad. «Igav!» ütlevad ühed. «Fantaasia!» arvavad teised. «Imeline!» kinnitavad kolmandad. Usk jõuab sellisesse kõrgusesse, kus kõik abivahendid meid maha jätavad ega saa enam meiega kaasa tulla.

Olen püüdnud mõista kalviniste, kes kõige täiuslikumat pühapilti näevad valgeks lubjatud seinas. Nad unustavad vaid selle, et taolise müstilise tunnetuseni jõudmiseks tuleb enamasti ära käia pikk tee.

Ütleb ingel naistelegi: «Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Näe, siin on paik, kuhu ta pandi!» Ka meie maailmas on usk ilma jumalakujuta arusaamatu ja pahandusttekitav. Kristlik usk, mille sügavaim jumalatõestus on tühi haud, kuulub samuti siia.

Ingli kuulutus jätkub: «Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, Teda ei ole siin» (Mk 16:6). Nii jätkavad ka usklikud oma teed ja pühitsevad ülestõusmispüha – Jeesus Naatsaretlase ja iseenese ülestõusmise püha.

Viimane peatus tühja haua juures võiks olla koos Maarja Magdaleenaga, kellele Ülestõusnu ise ütleb oma kuulsad sõnad: «Noli me tangere» – ära puuduta mind! Maarja, kes Issandat armastas, ei tundnud teda tema välimusest. Aga ainsast sõnast piisas, et uskuda. Nii läheme meiegi ülestõusmisajal Sõna läbi usust usku. Ja tühi haud tunnistab meile: Teda ei ole siin, Ta on üles tõusnud.

Villu Jürjo

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)