Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tormas tuli kihelkond kokku

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

17. augustil tähistati Tormas tänujumalateenistuse ja ajalookonverentsiga kihelkonna 700. ja kiriku 247. aastapäeva.

Eesti piirkondliku identiteedi kandjaks on olnud kihelkonnad. On seda tänini, sest kogu meie vanem kultuurikiht lähtub sellest haldusjaotusest. Kui laulame rahvalaulu, on see konkreetse kihelkonna päritolu; kui kanname rahvariideid, on need mõne kihelkonna omad. Siinkirjutaja meelest on just viimased aastad tõhustanud eestlaste kihelkondlikku enesetaju: populaarsust koguvad suvised kihelkonnapäevad, kuhu üle Eesti kohale sõites saab kihelkonnapiiride kulgemisest aimu maanteedele seatud piiritähiste abil.
«Kihelkonna piirjooned on maastikul selgelt märgatavad ja inimeste olemuses jõudsalt kogetavad,» rõhutab Tormalaste Kodupaigaühenduse juhatuse esimees Avo Blankin Eesti Kirikule antud usutluses. Entusiastina on mehel suured teened Torma kihelkonna 700. aastapäeva tähistamise korraldamisel. Just tema tuli lagedale ideega, et aastapäeva tähistamine ei peaks koonduma üksnes kihelkonnakeskusesse, vaid võiks hõlmata tervet kirikupiirkonda. Mõte leidis kihelkonna piiridesse jäävate omavalitsuste ja koguduste juhtide keskel poolehoidu. Ürituste ettevalmistused algasid juba käesoleva aasta jaanuaris.

Üritused kihelkonna piirides
Avaakord anti 27. juulil Lohusuus, kus õpetaja Eenok Haamer piirkonna teenekama ja auväärsema vaimulikuna õnnistas lipu, millel peal kohaliku rahvariideseeliku triibukiri ja tekst «Torma kihelkond 700». Selle lipuga liiguti läbi kihelkonna piiresse jäävate keskuste, koondades seeläbi ühtseks koosluseks Torma, Lohusuu, Mustvee, Avinurme, Kasepää ja Voore. Toimusid kirikukontserdid, pressikonverentsid, muuseumikülastused.
Aastapäevaüritused kulmineerusid möödunud pühapäeval Torma kirikus, kus hommikust õhtuni pakutav programm aitas saada ülevaate kihelkonna rikkast kultuuriloost.
Tänujumalateenistusel teenis kaasa peapiiskop Andres Põder, kes pidas jutluse ning seadis ja jagas armulauda ja andis oma õnnistuse. Pärast teenistust jättis peakarjane koguduse külalisteraamatusse järgmise mõtte: «Teie hoolde on palju antud, hoidke ja kaitske seda varandust Jumala ja inimeste teenimisel. Soovin selleks palju aastaid ja rohket Jumala õnnistust.» Andres Põder istutas päeva mälestuseks kirikuaeda elupuu.
Jumalateenistusel osalesid Pakila sõpruskoguduse esindajad Soomest; esines Kaitseliidu Jõgeva maleva ja Torma valla ühisorkester Kristi Talistu juhatusel. Ürituse läbiviimisele aitas tublilt kaasa koguduse juhatus, keda Torma koguduse õpetaja Mehis Pupart südamest tänas. Juhatuse liikme Jussi-Kalevi Peltomaa eestvedamisel sai kiriku juurde vahetult enne aastapäevaüritust üles pandud lipumast ja lipp. Juhatuse liikmed Natalja ja Jussi-Kalevi Peltomaa korraldasid kohapeal osavõtjate toitlustamist.

Minevikku mäletades
Ajalookonverentsi avasid aastapäeva korraldustoimkonda kuulunud Mehis Pupart ja ajaloolane, Voore Aktiviseerimiskeskuse juhataja Rein Lillak Saare vallast.
Kuulata pakuti näiteks ülevaadet kohalikust asustusest ja muististest, mõisamajanduse tekkest ja halduskorraldusest, samuti olid eraldi ettekanded, mis tutvustasid Tormas elanud ja tegutsenud suurkujusid. Eriti haarav oli dr Vello Paatsi ettekanne Torma köstrist ja kirjamehest Adam Jakobsonist, kes meile seostub ennekõike oma poja Carl Robert Jakobsoni kaudu.
Adam Jakobson on tormalastele kallis tänu oma rahvavalgustuslikule tegevusele. 1844. aastal Tormasse köstriks ja koolmeistriks saabudes asus ta usinalt kohalikku vaimuelu kujundama, luues näiteks kohaliku vennastekoguduse juurde neljahäälse laulukoori ja 1848. a ühe eestlaste esimese pasunakoori. Surres noorelt, 40aastasena, oli Adam napi 13 tegevusaastaga suutnud oluliselt elavdada kohalikku vaimu- ja seltsielu.
Õpetaja Eenok Haamer aitas kuulajaskonna mõtlikule lainele oma ettekandega «Kes me oleme ja millele on meil õigus», kus ta arutles eestipärase ristiusu teemal ning vaagis muu hulgas laulupeo kui fenomeni religiooniantropoloogilisi aspekte.
Oma vanaisast Johannes Hiiemetsast rääkis spontaanselt sõna võtnud tütrepoeg Jaan Tross. Kõneleja avaldas tänu Tormalaste Kodupaigaühenduse esindusele, kelle toel jõudis esmatrükki Johannes Hiiemetsa raamat «Torma kihelkonna ajalugu». Tegemist on magistridissertatsiooniga, mille autor kaitses Tartu ülikoolis 1933. aastal.
Ülevaade algab eelkristlikust perioodist ning päädib Eesti Vabariigi ajaga. Muu hulgas saame trükisest teada, et teadaolevalt kõige vanem Tormat mainiv dokument leidub Hildebrandi «Livonicas», kus kirjutatakse, et Torma kogudus on vakantne.
Niisiis ootas kogudus 1318. või 1319. aastal endale uut vaimulikku. Hiiemets teeb sellest järelduse: «13. ja 14. sajandi pöördel oli juba Tormas oma kogudus, kihelkond, kirik ja preester.» Tollal seostati paika ja kirikut küll nimega Kapstevere (Capescevere), kuna Torma nimi läks käibele alles 17. sajandil.
Liina Raudvassar