Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Torma kogudus meenutab oma endist õpetajat

/ Autor: / Rubriik: Portreelood, Uudised / Number:  /

26. juunil 1983 Torma kirikus.  Eenok Haamer (vasakult), Eha Haamer, Lydia Muru ja Jaan Muru. ArhiivTorma kirikus tähistatakse II advendil, 5. detsembril kell 11 algaval mälestusjumalateenistusel õpetaja Jaan Muru 110. sünniaastapäeva.
Jutlustab emeriitõpetaja Kalle Mesila. Torma surnuaial süüdatakse küünal Jaan ja Lydia Muru kalmul. Pastoraadis on koosviibimine ja aeg meenutusteks.
Jaan Muru sündis 9. detsembril 1900 Haaslavas. Lõpetas Treffneri gümnaasiumi ja ülikooli usuteaduskonna, 1939. aastast teoloogiamagister. Sai pärast sõda tunda vangilaagri koledusi. Vabanemise järel teenis Paistu ja Kõpu ning aastatel 1964–1983 Torma kogudust.
Viimase jutluse pidas Jaan Muru Torma kirikus 26. juunil 1983. aastal ja tema mälestustes on see «rahvarohkeim jumalateenistus minu Tormas oleku ajal».
Edasi on õpetaja mälestustes kirjas: «Otsustasin 26. juunil pidada oma viimase jumalateenistuse Tormas. Külalisametivendi ei kavatsenud kedagi kutsuda. Kuid Mustvee koguduse õpetaja – noor Haamer (Eenok Haamer. – Toim.) – tuli siiski, ja oligi hea, et ta tuli, sest oli mees, kes pidas pihitalituse ja jagas armulauda, millest koos abikaasaga osa võtsime. Jutlustada tahtsin ise ja nii see ka sündis.
Suurepärane ilm, kuiv ja päikesepaisteline. Samaks päevaks ja ka samaks kellaajaks, kell 11, oli rajoon välja kuulutanud mittekirikliku kalmistupäeva. Ja rahvast oli Tormas palju. Kirik oli rahvast täis algusest lõpuni. Meile oli see nende püha kasuks, sest meie inimesed said ära kasutada nende transpordi, et kirikusse pääseda. Sest kalmistupäeva puhul vedas majandite transport inimesed tasuta surnuaiale ja tagasi.
Nemad olevat olnud kaotaja pool, sest nende teenistusel oli olnud rahvast hõredalt. /…/ Armulaual oli peaaegu kaks laudkonda armulaualisi. Jutlust kuulati väga tähelepanelikult ja kui jutluse viimase sõna – Jumalaga – olin öelnud, siis kuivatasid silmi väga paljud. Ja ma ise oleksin tahtnud sama teha.»
Konsistoorium autasustas ustavat töötegijat pikaajalise teenimise eest kirikus aukirjaga. Seda tuli ära tooma 1. juuli õhtul peapiiskop Edgar Hark. «Tema kahetses, et ta ei saanud 26. juunil Tormas olla. Ta oli juba ammugi selle päeva ära lubanud Vasalemmale,» on lugeda Jaan Muru mälestustest.
Sirje Semm