Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tõotatud maa imelised elukad 8. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

8.
Täna ma räägin sulle eeslitest
Eesel oli piiblirahvaste kõige tavalisem ning üldlevinum koduloom. Kui suured kaamelikarjad olid eelkõige rikaste kaupmeeste ja sõjameeste valduses, siis eesleid leidus nii kuningakodades kui ka vaeste inimeste majapidamises. Kui Iisraeli rahvas Paabeli vangipõlvest tagasiteele asus, siis oli neil tavaliste pudulojuste, lammaste ja kitsede kõrval kaasas 736 hobust, 245 hobueeslit, 435 kaamelit ja 6720 (!) eeslit (Esr 2:66–67).
Eeslid kuuluvad süstemaatiliselt kabjaliste (Perissodactyla) seltsi ja oma lähemate sugulaste hobuslaste (Equidae) hulka. Nende ühiseks tunnuseks on kohastumus kiireks ja kestvaks jooksuks. Kui sõralised toetuvad liikumisel kahele varbale, siis hobuslased toetuvad vaid ühele, kolmandale varbale, mis on kaetud kabjaga. Ka jalgade anatoomilises ehituses on mitmeid erisusi, mis võimaldavad kiiret jooksu.
Nii nagu kaamelitelgi on eeslite kauged esivanemad pärit Põhja-Ameerika aladelt ning samamoodi sattunud tertsiaaris Vanasse Maailma. Üldse on hobuslastest teada väga palju fossiilseid liike, mis on võimaldanud uurijatel rekonstrueerida nende arenguloo.
Eeslite lähimate sugulaste hulka kuuluvad seega hobused, kelle ainuke ulukliik on säilinud Prževalski hobusena. Pärast Ameerika avastamist inimese poolt sinna viidud ning lahti pääsenud ja metsistunud koduhobuseid nimetati mustangideks. Veel on eesli lähimad sugulased Aafrikas elavad mitmed sebraliigid. Kaugemate sugulastena tuleb nimetada ninasarvikuid ja taapireid, kes ka kabjaliste hulka kuuluvad.
Ulukeesel (Equus asinus), kodueesli eellane, oli omal ajal ilmselt laialt levinud Põhja-Aafrika kõrbetes. Tänapäeval on tema kahte alamliiki – somaali ja nuubia ulukeeslit – vaid väga vähesel arvul säilinud Punase mere rannikupiirkonnas, Somaalias, Eritreas ja Põhja-Etioopias. Kodueesli eellasteks võisid olla need mõlemad alamliigid.
Eesel on suhteliselt väikesekasvuline, 1,1–1,4meetrise turjakõrguse, pikkade kõrvade ning valdavalt hallikasbeežika karvastikuga loom. Saba otsas on tutt pikematest karvadest. Eesli kodustamine toimus arvatavasti 5–6 tuhat aastat tagasi Ülem-Egiptuses. Ta kodustati varem kui hobune ning Vana-Egiptuses, Mesopotaamias ja Ees-Aasias oli ta aastatuhandeid laialdaselt kasutuses veo- ja ratsaloomana. Eeslid olid ametis juba püramiidide ehitusel.
Vana Testamendi rahvastel oli eesel igapäevane tarbeese, nii nagu on seda tänapäeval auto. Kui oli vaja midagi vedada, tõsteti koorem loomale selga ja mindi. Rännakutel sokutati ka lapsed eesli selga istuma. Juba Messia ettekuulutuses (Sk 9:9) öeldakse, et kuningas tuleb ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.
Eeslitel sünnib vaid üks varss, keda imetatakse pool aastat. Kaheaastane loom on täiskasvanud, kuid töövõimeliseks saab alles kolmeaastaselt. Eesli suhteline vähenõudlikkus ning töövõime oleks omal ajal võinud tema kasutuselevõttu oluliselt laiendada, kuid siin on piiravaks teguriks kliima.
Eeslit saab pidada vaid kuiva palava suve ning lühikese ja suhteliselt sooja talvega aladel. Külma ja kestvaid vihmu talub ta halvasti. Sestap paneb mind natuke imestama üks eesel (ju kuskilt Nõukogude Liidu Aasia-aladelt toodu), kes elas aastaid Vapramäe raudteejaama lähedal).
Eeslid on oma päritolult karjaloomad, nende ulukeellased elutsesid tabuunidena. Paarumisajal muutuvad ka kodueeslid kaunis metsikuks ning isasloomade vahel võib esineda tõsiseid võitlusi. Eesli hääl on selline, mida ei aja segi ühegi teise looma häälitsusega. Ii-aa, ii-aa kõlab kõrvulukustavalt ning kuulmist kraapivalt.
Kui külas on rohkesti eesleid ja üks alustab häälitsemist, siis järgnevad sellele hüüule teised ning tulemuseks on üsna ebamaine ja kakofooniline helikokteil, mis teeb magamise võimatuks.
Eeslite meeled on hästi arenenud, neil on terav nägemine, hea haistmine ning kuulmine. Nad on nagu hobusedki üsna pedantsed joogivee kvaliteedi suhtes. Loomulikult maitsevad eeslile mahlased rohttaimed, kuid kuival aastaajal lepib kõigega.
Väga ammustest aegadest on tuntud ka mitmed eesli ristandid, eelkõige muulad ja hobueeslid. Muul on eeslitäku ja hobusemära järglane, hobueesel hobusetäku ja eeslimära järglane. Nende eelisteks on eesli vähenõudlikkus ja hobuse tugevus. Paraku on nad viljatud ning nende saamiseks tuli pidada nii hobuseid kui eesleid. Hilisematel aegadel kasvatati ja kasutati miljoneid muulasid Prantsusmaal, Kreekas, Itaalias, Ees-Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Eesli ja ta sugulase sebra ristamine on võimalik, kuid nende järeltulijad on kasutamiseks kõlbmatud.
(Järgneb.)
Ingmar Laasimer, bioloog