Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Tõotatud maa imelised elukad 4. osa

07.08.2013 | | Rubriik: Järjejutt

http://dev.wp.eestikirik.ee/uploads/2013/08/kaljum2ger.jpg 600w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" />

4.
Looma nimetamisega oli probleemi ees ka Martin Luther, kui ta heebreakeelset piiblit saksa keelde tõlkis. Selles kohas oli looma nimeks shapan. Eurooplastele oli see loomake tundmatu ning Luther nimetas ta küülikuks, sest küülikuid kalpsas Saksamaal kõikjal ja nad pesitsesid ka urgudes. Paraku aga ei ole küülikut kunagi olnud ei Iisraelis ega nendes maades, kus vanatestamentlik tegevus toimub. Shapan’ina aga tunti teda piiblimaadel küll.
Kui foiniiklased osavate meresõitjatena Vahemere-äärseid maid avastasid, jõudsid nad välja Pürenee poolsaareni. Kuna looduses märgati ohtralt samasuguseid loomi, mida nad shapan’i nime all tundsid, siis nimetasid nad Hispaania shapan’ite saareks (i-shapan). (Tegu oli muidugi küülikutega, keda jälle foiniiklased ei tundnud.) Hiljem võtsidki roomlased ishapan’i kasutusele kohanimena Hispaania. Niipalju siis keelelistest segadustest.
Damaan kui uus liik avastati ja kirjeldati alles 1766. aastal. Saksa zooloog Hahn uuris neid põhjalikumalt ja avaldas oma uurimuse 1959. aastal. Tema eristas 8 liiki ja 75 alamliiki. Uuemad andmed nimetavad 11 liiki kokku kolmes perekonnas, kes kõik kuuluvad süstemaatilises mõttes küünis­kabjaliste (Hyracoidea) seltsi ning on ainus tänapäevani säilinud sugukond. Fossiilseid hobusesuuruseid sugulasi on leitud Aafrikast ja on teada, et pliotseenis elasid nad nii Edela-Aasias kui ka Lõuna-Euroopas.
Damaanid on tallulkõndijad, esijäsemetel on neil neli ja tagajalgadel kolm varvast, aga varbaotsi katavad küüniste asemel plaatjad küüned, mis meenutavad väikseid kapju. Nende tallad on servadest paksenenud, kuid talla keskosa on võrdlemisi elastne ning siledale kaljupinnale astudes võimaldab tekitada talla alla vaakumi. Nii laseb iminapana talitlev tald loomakestel kiiresti ja vilkalt liikuda lausa püstloodseil kaljupindadel.
Hambavalem on üks oluline määramis- ning kuulumistunnus, kuid siingi on asjad segasevõitu. Kihvad ehk silmahambad damaanidel puuduvad nagu elevantidel ja ninasarvikuil ning lõikehambad kasvavad kogu elu nagu elevantide võhad (need pole teps mitte elevantide silmahambad, vaid ülemised lõikehambad). Peale selle on nende purihambad väga lähedased ninasarvikute omadele. Damaanid on taimtoidulised ja nende magu on kaheosaline – ühte neelatakse toit, mis pärast mäletsemist teise mao osasse neelatakse. Nad joovad väga harva.
Meid huvitavad damaanid kuuluvad kaljudamaanide (Procavia) perekonda ning nende elualad on Aafrikas ja Araabia poolsaare kaljud, rusukalded, põõsastega kaetud kivikõrbed ning vadide nõlvad. Nad on kaunis seltsingulised loomad, sest toitumisel on neil alati üks loom valves, kes hoiatab kaaslasi ohu tekkimisel jalgade klõbistamise ning häälitsustega.
Peamisteks vaenlasteks on leopardid, aga ka rebased ning suuremad röövlinnud. Veel üks omapära on loomade seljal paiknev näärmeväli, mille karvad aetakse vaenlase vastu turri ning lastakse hambadki käiku. Tugevad ning kiirelt kasvavad lõikehambad paistavad välja loomakese mokkade vahelt ning loovad temast kurjailmelise mulje.
Kaljudamaanidel sünnib korraga kuni kuus poega, kes iseseisvuvad kiiresti. Oma urud kraabivad nad kaljupragudesse ning lõhangutesse. Koloniaalse eluviisi tõttu asustavad nad meeliselualasid pikka aega, tehes toitumiseks kuni kolmekilomeetriseid otsinguretki. Sestap ongi nende elupaigad äratuntavad paksu kuivanud väljaheitekihi järgi, mis meenutab linnukolooniate guaanolademeid. Veel 19. sajandist on teada, et seda kuivanud sõnnikut kasutati Hydraceum capense nime all farmaatsias kui lõhnakinnitajat.
Damaane peetakse ka mitmel pool loomaaedades, kus nad elavad 5–6aastaseks. Loodusest püütud loomad jäävad tavaliselt tigedaks ning agressiivseks, kuid noorloomad on osutunud sümpaatseteks, uudishimulikeks ning kergesti taltsutatavateks.
Piiblis on damaane (kaljumäkru) mainitud vähe. Olulisim oli Iisraeli rahva jaoks teadasaamine, et nad kuuluvad nende loomade hulka, keda ei tohi süüa (3 Ms 11:1–8).
Teada on, et damaane on kohalikud hõimud ikka toiduks tarvitatud ja ilmselt langes pikal teekonnal nii mõnigi ka iisraellaste söögipotti. Veel nimetatakse Õpetussõnades damaane kõrvuti sipelgate, rohutirtsude ja sisalikega pisemateks maa peal, kuid ometi targemateks tarkadest (Õp 30:24–28).
(Järgneb.)

Ingmar Laasimer, bioloog

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)