Tõotatud maa argipäev

Hiljaaegu lugesin Raadio 7 päevasõnast lugu, mis on kõnetanud paljusid. Üks tuntud ameeriklane, kelle vanemad immigrantidena sinna maale saabusid, kõneles asjadest, mis tema isale õige ruttu selgeks said. «Kui Papa siia jõudis, avastas ta kolm asja: a) tänavad ei olnud kullaga sillutatud; b) paljud tänavad ei olnud üldse sillutatud; c) tema pidi hakkama neid sillutama,» kirjutas mees.
Möödunud nädala streigid tekitasid minus vastakaid tundeid. Raadios kõneles üks õpetaja sellest, miks ta streikima ei lähe – kuidagi piinlik minna, kui piirkonnas, kus ta töötab, on tema üks kõrgemapalgalisi. Teisalt jällegi on noorel pedagoogil mure, kuidas saada õpetajapalgast nii eluase kui autoliising olukorras, kus pank ei pea su sissetulekut laenu taotlemisel piisavaks.
Kõige selle juures mõlkus mul meeles muidugi meie kiriku vaimulike ehk õpetajate olukord. Pisikesed palgad või suisa vabatahtlik töö, aga talle esitatavate nõuete poolest võiks kirikuõpetajat võrrelda suurfirma juhatuse vitaalse esimehega. Kelle juurde peaks vaimulikkond streikima minema? Jumala? Konsistooriumi? Tõtt-öelda mõtlesin mõnda aega, et võiksin sel teemal mõnes päevalehes kirjutada üritada. Aga ma ei teinud seda ainult sellepärast, et usk ei ole siit maalt veel otsa saanud ja see, et kirik püsib, on ime, mille eest tuleb tänulik olla ja mille nimel ohvreidki tuua.
Mul on olnud võimalus osaleda siinse luterliku kiriku arengukava uuendamise meeskonnas. Ka see dokument on märk usaldusest. Muutused, mis toimuvad kirikus, on suured. Paljud muretsevad selle pärast, et arvandmed on vähenenud. Ma usun, et need kukuvad senikaua, kui inimesteni jõuab arusaam, et kiriku liikmeks olemine ongi nende igapäevase elu osa. Siinses lehenumbris oma sünnipäevaintervjuu andnud Joel Luhametsal on tuntud evangeliseerijana palju kuldlauseid, aga üks, mis siia sobib, meenus mulle just nüüd: «Ma arvan, et teil ei ole mõtet nuriseda selle üle, miks see või teine tuttav ei ole täna kirikusse tulnud. Olulisim on, et teie olete kohal.»
Mari Paenurm