Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Toomkiriku vappepitaafid on korda tehtud

04.11.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Tallinna Toomkirikut külastavad turistid kuulavad giidi juttu ja küünitavad pilku ning fotoaparaati seinu katvate uhkete vappide poole. Sellist vaatepilti juba tihti ei näe. Võime uhked olla, et siin on Euroopa uhkeim vappepitaafide kollektsioon.

Sellel suvel said vapid, mida on üle saja, korda. Kuusteist aastat kestnud töö jõudis lõpule. Toomkiriku vappepitaafide konserveerimise töökoja juhataja Ene Tromp on rahul: vapid on heas korras, ka need, mis kõigepealt korda said tehtud. Nüüd jäävad ainult korrapärased hooldustööd.
Ene Tromp rõhutab, et mälestustahvlid ei ole mitte restaureeritud ega taastatud, vaid just nimelt konserveeritud: «See tähendab ainult olemasoleva materjali puhastamist ja kinnistamist. Meie eesmärgiks oli vappepitaafide algse väljanägemise säilitamine, mis seisnes tolmust puhastamises, ülemaalingute eemaldamises, krundi puhastamises ja kinnitamises. Uusi puitdetaile juurde ei lõigatud ning midagi üle ei värvitud.»
Vappepitaafe hakati korrastama juba 60ndate aastate lõpus, kuid spetsialistide puudusel said seda tööd teha väga erineva ettevalmistusega inimesed. Nii mõnigi töö sai kasu asemel hoopis kahju kanda.
Eesti-Saksa ühisprojekt
1990ndate alguses sai vappide korrastamine uue hoo sisse tänu Eesti-Saksa ühisprojektile, mida asusid rahastama Eestimaa Rüütelkond Saksamaal ja Tallinna linn. Oluline osa töö käivitamisel oli ka tollasel Saksamaa suursaadikul Eestis Henning von Wistinghausenil.
Aastaid töötasid usinad konserveerijad Toomkiriku oreli rõdu all vineerseintega eraldatud ruumis. Selles väikeses akendeta toas, kus nüüd ainult üksik sajanditevanune puust rüütel nukralt nurgas seisab, vapid korrastati, pildistati, dokumenteeriti, kirjeldati ja arhiveeriti. See tohutu töö on nüüdseks valmis. 109st vappepitaafist on 108 kiriku seintel taas nähtaval. Ainult üks – maadeuurija parun Ferdinand Wrangeli väga halvasti säilinud vapp – ootab karpi pakituna orelirõdul paremaid aegu.
Kõik Toomkiriku vapp­epitaafid pärinevad Toompea 1684. aasta tulekahju järgsest ajast. Hauakambri seinale mälestustahvli riputamine sai alguse renessansiajal ja need muutusid aastatega üha uhkemaks ja suuremaks. Enamik suuri epitaafe pärinebki 17. saj lõpust ja 18. sajandist. Vappepitaafide aeg lõppes 19. sajandi algul, sest kirikuisse ei olnud enam lubatud matta. Hilisemad mälestustahvlid on kenotaafid, mis märgivad isikuid, kes on maetud kalmistutele.
Rasked ajad üle elatud
Eri ajastutel on epitaafidesse mitmeti suhtutud, kuni nendest täieliku lahtisaamise soovini. Ometi on puidust mälestustahvlid sõja ja mitte eriti tervislikud hoiutingimused üle elanud, aastatepikkuse tubli tööga konserveeritud ja taas kõigile vaatamiseks üles riputatud. Lisaks on huvilistel võimalik Toomkirikust osta ka mahukas kataloog «Tallinna Toomkiriku epitaafid», mille autoriteks on Ene Tromp ja kuraator Sulev Mäeväli.
Kolmteist aastat Toomkiriku vappide konserveerimisega tegelnud Ene Tromp on õnnelik, et suur töö sai tehtud, hindamatu vapikogu on taas oma koha kiriku seintel leidnud. Viimastel aastatel on kirikut remonditud ja selle tulemusena sisekliima stabiilsemaks muutunud ning see on vappidele eluliselt vajalik. 
Mis edasi? Tööd leiduks mitmeski kirikus, teab Ene, kuid küsimus on rahas: «Mul tööd oleks, kuid ilma rahata ka ei saa. Kui kogudustel on midagi teha, siis ma aitaksin hea meelega.» Kui kellelgi on soov nõu küsida või tööd pakkuda, siis kirjutage aadressil ene912@yahoo.com või helistage tel 5349 5498. Aga Toomkirikusse vappe imetlema minna tasub kõigil.

Tiiu Pikkur

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)