Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Toomas Pauli uskmatu lugu

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Ilmunud on Toomas Pauli autobiograafia. Mitte küll täielik ega puhtal kujul, vaid alles osaline, põimituna Paulile tüüpilisse jutukangasse, milles kõneldakse ka paljust muust. Siiski võib leida sealt küllalt huvitavat.
Suur osa Toomas Pauli elust kulges nn raudse eesriide varjus, millesse ta küüditatud rahvavaenlase pojana ei saanud kunagi hästi suhtuda. «Hambaid kiristades loobusin riigipühade aegu Tartust koju sõitmast ning marssisin mai- ja oktoobriparaadil» (lk 9).

Ka «usukultusteenrina» (služitel kulta) koges Paul nõukogude eesriide taga nii mõndagi erutavat. «Kahel korral on Moskva metroojaamades mind tuhandete inimeste hulgast erariides miilitsamehed kõrvale kutsunud ning nõudnud dokumentide näitamist. Kui nad lugesid passist vastavat märget, võis nende nägudest näha, et nad patsutasid mõttes endale õlale: tublid oleme, meie valvas silm tundis eemalt ära, et see sell ei ole oma. Aga kuna ta on märgistatud, siis – las läheb.» (Lk 65)
Pikemalt kui oma elust kõneleb Paul oma mõtetest, mis seonduvad tal nagu mujalgi paljude ainevaldkondadega – filosoofia ja ajalooga, füüsika ja bioloogiaga. Palju huvitavat saame kuulda šimpansidest ja evolutsioonist, Franz Boasest ja Margaret Meadist, mälust ja hologrammidest jne. «Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav?», selgitab autor (lk 72). Paljudele teistele autoritele (Blaise Pascal, William James, Piret Kuusk jt) viitab ta ka seoses jumalaküsimusega.
Jumalast rääkides ütleb Paul, et «on võimalik olla ühtaegu nii skeptik kui ka müstik». Mõlemad usuvad, et kõigil meie sõnadel ja mõistetel «on pigem pragmaatiline kui tunnetuslik väärtus». Ka Jumalast on võimalik rääkida «ainult tingimusel, et meie jutt on praktilise tähendusega ega pretendeeri sellele, et me tõepoolest teame, mida Jumal endast kujutab». Teoloogilt ei nõuta seetõttu mitte niivõrd intellektuaalset pingutust ja erudeeritust, kuivõrd «ennekõike alandlikkust ja mõõdukust» (lk 116j).
Kohati ilmutab autor ka huumorimeelt. Kui keegi «Eesti juhtivaid teolooge» on kusagil väitnud, et Jeesuse neitsistsünni kohta «puuduvad teaduslikult põhjendatud tõendid», siis küsib Paul: «Missuguseid tõendeid peaksid evangelistid esitama? Kas mõeldakse DNA-analüüse, mida praegu kasutatakse isaduse tuvastamiseks?» (Lk 113)
See on kahtlemata nali, sest Uue Testamendi teadlane (ja tõlkija) Toomas Paul kindlasti teab, et piibliteadused ei kuulu reaal-, vaid humanitaar­teaduste alla, kus esitatakse tõendeid ja hüpoteese kirjanduskriitilisel, mitte bioloogilisel pinnal.
Mõne teadusjüngri vastu astub Paul ka lahingusse. Kui keegi neist arvab, et tema kirjutiste missiooniks olevat kristluse ja teaduse lepitamine ning sobiva kompromissi otsimine, kuna pühakirja metafüüsika jäävat alla teaduse metafüüsikale, siis vaidleb Paul vastu: ei kristlusel ega teadusel pole oma spetsiifilist metafüüsikat. Siiski möönab ta selgitades: «Küllap minu lühikestest ajaleheveergudest etteantud teemadel võib jääda mulje, nagu ma püüaksin oma usku «lepitada» teaduse võidukäiguga» (lk 112).
Ka allakirjutanu nõustub selle mööndusega. Laialt levinud arusaama järgi ei sobi usk ja teadus kokku, seepärast on ilmselt paratamatu, et igasugused selgitavad vihjed usule teaduslikus kontekstis tähendavad kuidagi ka usu sobitamist (ja lepitamist) teadusega. See on lihtsalt kogu talitusviisi pragmaatiline tagajärg, mis ilmneb ka Pauli paljudes teostes, ehkki ta ise mõistab tõelist usku pigem moodsa fideismi laadis – uskumisena ilma põhjendamiseta (nagu rõhutas eksistentsialismi isa Sören Kierkegaard).
Allakirjutanu eelistaks ka usu puhul eksistentsialistlikele fideistidele pigem müstikuid, kes toonitasid mõistuse pragmaatilist kasutamist. Sest nagu ütleb kuulus islami müstik Abu Hamid al-Ghazali: «Kui loogika tagasi lükata, siis tekivad loogika poolehoidjatel kahtlused niihästi tagasilükkaja mõistuses kui ka religioonis, sest ta arvab, et religioon põhineb loogika tagasilükkamisel» (Eksitusest päästja, lk 52).
Ehk teisisõnu: mõnes kontekstis mõjub absoluutne usunõue tobeduse demonstratsioonina, nii nagu mõistuse ja teadusega arvestamine ei tähenda alati neile allumist.
Kas Toomas Paulile meeldib või mitte (tema taotlustest ei saa alati selgesti aru), kuid oma kirjutistega on ta tõhusalt kaasa aidanud, et näidata (kristliku) usu sobivust ka moodsale ning mõistusega varustatud (teaduslikult mõtlevale) inimesele. Selle eest on ta teeninud laialdast tunnustust ja lugupidamist. Jääb loota, et selle kõrval jätkab ta ka oma mälestuste ilmutamist, millest palju huvitavat oleks oodata. 

Arne Hiob,
teoloogiadoktor