Esileht » Online » Online artiklid »

Toomas Paul: postbelletristlik ajastu

20.12.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Teoloog Toomas Paul nendib, et pärast arvuti käsitsemise selgekssaamist jääb paberraamat info säilitamise monopolist ilma. Praeguste kirjanike saatus sarnaneb keskaja preestrite omaga uusajale üleminekul – raamatute kirjutamine ei ole enam kutsutute ja seatute privileeg, vaid iga tsunftijänes võib oma sulesünnitised tiražeerida.

Eesti rahvas on kirjandusrahvas. Õigemini – kirjanduse abil loodud rahvus. Eduard Bornhöhe «Tasuja» andis 1880. aastal jüriöö. Eduard Vilde muuseumi juht Kairi Toomet nendib, et enne hitt-teose ilmumist 1902. aastal oli 1858. aastal Juuru kihelkonnas toimunud kohaliku tähtsusega rahutus. Vilde kirjutas selle sõjaks («Kuidas Vilde joonealuse lugejatele mahtrat tegi», EPL 31.05.2008). Sellised romaanid said kooli kohustuslikuks kirjanduseks ning kirjanikud ise kangelasteks. Teiste riikide rahadel on kuningad, meie omadel rahvuskultuuri loojate näopildid.

Nõukogude ajal oli kirjanik eriti tähtis tegelane. Riigi jaoks inimhingede insener. Lugejate jaoks kavalpea, kes oskas ridade vahelt süsteemile ära panna. Loosung «Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik» andis avarad piirid manööverdamiseks. Lennart Meri «Hõbevalge» varustas auväärse eelajalooga, Jaan Krossi romaanid tõstsid ühe nutika salaeestlase teise järel pjedestaalile.
 

On paratamatu, et pärast teise kirjaoskuse omandamist ehk arvuti käsitsemise selgekssaamist jääb paberraamat info säilitamise monopolist ilma. Et kõik metanarratiivid on kadunud ja me elame igas mõttes post-ajastul – postsotsialistlik, postmodernne, post-industriaalne postkristlik jne –, pakuksin välja veel ühe termini: postbelletristlik.

Mu meelest on praeguste kutseliste kirjanike saatus sarnane keskaja preestrite omaga uusajale üleminekul. Preester oli vahemees Jumala ja inimeste vahel. Tema käes oli käsikirjaline piibel, tema tõlgendas seda kiriku traditsiooni kohaselt ning kõigepealt – tema haldas armuvahendeid, sakramente.

Reformatsioon avastas, et vahemeest ei ole vaja, igaüks võib ise Jumalaga oma asjad korda saada ja saabki. Praegu on nii, et igaüks võib teha endale oma usu. Kui suudad vaimustada hulki, nagu näiteks Viimase Testamendi Kiriku looja Vissarion, siis kutsub Von Krahli teater sind «Akadeemiasse» esinema (pilet 200 krooni) koos teiste kuulsate kapitalismi hauakaevajatega, nagu Jakob von Uexküll, Rob Hopkins jt, riigitelevisioon teeb tunnise saate ning Mihkel Kärmas eksklusiivintervjuu.
 

Traditsioonilised kirikud ei ole ära kadunud, aga nende positsioon ühiskonnas on muutunud. Nad peavad pingutama, et allesjäänud liikmeskonda koos hoida. Ja Raamat ei ole enam kellegi ainuomand, vaid iga soovija riiulil.

Kirjanduse järg on üsna sarnane. Raamatute kirjutamine ei ole enam kutsutute ja seatute privileeg, vaid iga tsunftijänes võib oma sulesünnitised tiražeerida. Postbelletristlikus maailmas on kõrgkirjandus marginaalne. Esoteeriline harrastus, nagu kloostrikoolis ladina keeles püha Aquino Thomase sententside ja propositsioonide üle disputeerimine.

Tegelikult ei ole religioossus ega raamatute lugemine kuhugi kadunud ka praegu. Millistes meeletutes tiraažides ilmuvad Paulo Coelho ja Dan Browni šedöövrid! Aga midagi ei saa müüa niisama. Nüüdismaailmas tagab läbilöömise turundusvõrk.

Võrkturunduse reeglid on lihtsad. Erialakirjanduses nimetatakse 8–14-aastaseid lapsi «tviinideks» (ingl tweens). Tviinidele suunatud brändid jäävad ellu vaid siis, kui korraga kasutatakse mitmeid kanaleid. Iga bränd peab saama osaks millestki suuremast. Bränd on ahela lüli ja iga lüli lisab uue dimensiooni. Et olla edukas, peab pakkuma naudingut kõikidele meeltele ja tekitama sünergia.

Brändinguspets Martin Lindström jutustab, kuidas tema 11-aastane tädipoeg, kes on vaimustuses Harry Potteri Tarkade Kivi mängust, võttis oma tunded kokku: «Enne kui ma polnud raamatut lugenud, mulle see mäng ei meeldinud – tegelased olid mõttetud. Pärast seda kui lugesin raamatu läbi ja vaatasin ka filmi, ei suuda ma mängimist lõpetada.»

Priit Pullerits leiab, et «Lottest on saanud kaubamärk, mis (andestust kohatu võrdluse pärast) müüb nagu loom» («Miks Lotte ruulib?», Arter 08.12.2008). Lotte piltidega on voodilinu, mida kasutab loendamatu arv lasteaedu, kodudest rääkimata. Lotte pildi leiab šampoonilt ja limpsilt, postmargilt ja vihikult, jäätisepakendilt ja puslelt. Viis päeva enne Lotte muusikali lavale jõudmist tõi EMT turule Sony Ericssoni valmistatud Lotte mobiili.
 

Reklaamiguru Rain Pikandi meelest areneb kultuuriturundus selles suunas, et kõrgkultuur vajab varsti samasugust mulli ja eelhoiaku tekitamist nagu praegu massikultuur («Osta kilo kultuuri, saad pool kilo kauba peale», Arkaadia 06.12.2008). Ja võib-olla hakatakse laulupeol näitama reklaami, nagu praegu telekas. Sest publikule peab ju andma võimaluse vorsti järel käia. Reklaamipaus tundub nõme, aga oluline on see, et vorsti söömise tahe on publikul olemas ja süveneb.

Soome muusikateadlase ja semiootiku Eero Tarasti meelest on humanitaarteadmised suurel määral kaotamas oma varasemat kohta Euroopa akadeemilise kultuuri nurgakivina. Ka semiootika on omalt poolt kiirendanud seda protsessi. Kui semiootika 1960. aastatel uue teadusena lansseeriti, rakendati kõrgkultuuri kirjeldades efektiivseid lähenemisi, nagu küberneetika, informaatika, arvutitöötlus, formaalloogika, strukturaallingvistika, ja seeläbi seati kahtluse alla tema privilegeeritud staatus: näidati, et kunst ja kõrgkultuur funktsioneerivad samamoodi nagu mis tahes «tekst». Samal ajal sai popkultuur, mida humanitaarteadustel varem ei kõlvanud käsitleda, nende täppismeetodite rakendamisel akadeemilise diskussiooni teemaks ja sellele omistati soliidse uurimisobjekti staatus. Võib öelda, et kõrgkultuur seeläbi kaotas ja popkultuur omakorda võitis.

Infoühiskonna trendide uurijad on internetipõlvkonna väärtushinnanguid analüüsides pidanud tõdema, et erinevalt paljudest senistest põlvkondadest on neid, kes sündinud, arvutihiir ühes ja mobiil teises käes, raske ühiste tunnusjoontega kirjeldada. Vara algav eristumissoov, individuaalsete huvide esiletõstmine, tähelepanu ja fookuse kiire muutmine, paljude asjadega tegelemine samal ajal räägivad killustunud sotsiaalsest mustrist. Kuid tviinide ühisjooneks on suhe tehnoloogiasse. Oleme vaevalt jõudnud harjuda, et riietus kõneleb inimesest enam kui tema teod, ja juba seisame silmitsi uue nähtusega, kus arvuti, mobiiltelefon ja muusikamängija on osa inimese identiteedist. Linnar Viik kinnitab, et internetipõlvkonna jaoks on netis toimuv lahutamatu osa elust («Rate ongi päris elu», PM 21.05.2007).

Uuringufirma Gemius Eesti direktor Toomas Tepomes kinnitab, et vaatamata majanduse jahenemisele kasvab internetireklaami maht hüppeliselt ka 2009. aastal. Sel aastal on Eesti internetireklaami maht kasvanud kolmandiku võrra kvartalis ja hiljemalt järgmisel aastal tõukab online-meedia reklaamituru senise kolmanda tegija, ajakirjanduse, oma positsioonilt («Kes mu reklaami vaatab?», Ärileht 03.12.2008).

Kas see kõik ei mõjuta inimest? Mõjutab küll, ja üsna kapitaalselt. Harvardi Ülikooli kirjandusteadlane Nicholas Carr kirjeldab oma murelikus essees «Kas Google muudab meid lolliks?» (Akadeemia 12/2008: 2708–2719), kuidas massiteabevahendid ei ole lihtsalt passiivsed infokandjad. Ta ise tunneb, et internet kärbib kildhaaval tema keskendumis- ja juurdlemisvõimet. Ta mõistus kipub aina enam teavet vastu võtma nii, nagu internet seda levitab: kiiresti liikuvate osakeste voona. Varem oli ta sukelduja sõnameres. Nüüd vihiseb mööda selle pinda nagu jetimees.

Kui arvestada teksti rohkust internetis, rääkimata mobiiltelefoni tekstisõnumite populaarsusest, on täiesti võimalik, et praegu loetakse rohkem kui 1970.–1980. aastatel, mil lemmikmassiteabevahendiks oli televisioon. Kuid see on teist tüüpi lugemine ja teist tüüpi mõtlemine – võib-olla koguni uut tüüpi enesetaju. «Me ei ole mitte ainult see, mida me loeme,» ütleb Tuftsi Ülikooli arengupsühholoog Maryanne Wolf. «Me oleme see, kuidas me loeme.» Internetis seatakse esikohale «tõhusus» ja «silmapilksus», mis vähendab süvalugemise võimet. Veebis surfates kipume muutuma «pelgalt info dekodeerijaks».

Intellekt on mehaanilise protsessi väljund, rea diskreetsete, üksteisest lahutatavate, mõõdetavate ja optimeeritavate sammude tulemus. Internetimaailmas ei ole kohta ähmastele mõttemõlgutustele. Mitmetimõistetavus ei ole inspiratsiooniallikas, vaid programmiviga, mis tuleb ära parandada. Inimese aju on lihtsalt vananenud arvuti, mis vajab kiiremat protsessorit ja suuremat kõvaketast.

Paksu barokkromaani läbilugemiseks mõne lehekülje kaupa päevas kulus daamil üle aasta (tollal mehed juturaamatuid ei lugenud). Informatsioon on omamoodi kaup, tarberessurss, mida saab ammutada ja töödelda tööstusliku tõhususega. Mida suuremale hulgale informatsioonile me «ligi pääseme» ja mida kiiremini sellest tuuma kätte saame, seda tootlikumaks me mõtlejatena muutume.

Kui Mart Laar oli peaminister, tegi ta ettepaneku hoida kokku raha ja aega ning asendada tigupostiga saadetavad pühadekaardid e-kaartidega. Soovitust võeti kuulda. Elu läheb edasi. Eestit ootavad ees e-valimised ja e-riik.

Ehtekunstnik Tanel Veenre nendib, et tõenäoliselt ei ole mood olnud eales ratsionaalsem, mugavam ja isikupäratum kui praegu, võttes aluseks rahvariiete võrdlemise teksaspükste ja T-särgiga («Mida kanti, millal kanti?», EPL 02.12.2008). Autentne rahvariie tehti kodus kootud kangast. Praegused laulupeorõivad on ersats. Ometi oleks kurjast nõuda linnatüdrukutelt, et nad oskaksid regilaule leelotades kedrata ja kangast kududa. Meie aeg tarbib valmiskaupa. Importmaterjalist rahvarõivaste komplekt maksab praegu olenevalt töö mahukusest 10 000 – 25 000 krooni (Anneli Aasmäe, «Eesti rahvarõivad Vene kangast», ML 06.03.2008).
 

Rahvarõivaste igapäevane kandmine on minevik, nagu ilukirjanduse roll tundekasvatajana. Fabliood ei kao kuskile, aga neid ei veerita enam paberkandjalt, vaid nauditakse reality-show’ formaadis.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)