Esileht » Online » Online artiklid »

Toomas Jürgenstein: Võib-olla on siiski rääkimisest kasu

26.03.2013 | | Rubriik: Online artiklid

Usulise põhjaga vastuolud võivad olla pikaajalised. Olen oma tundides aeg-ajalt näiteks toonud katoliku ja õigeusu kiriku lõhe ja 1054. aastal vastastikuse vande alla panemise, mis on jõudnud rikastava teineteise tunnustamiseni ligi 900 aastat hiljem.

 Samuti kodunesid mitmed kristluse ühe suurema mõtleja Aurelius Augustinuse (354–430) ideed filosoofias alles rohkem kui tuhat aastat pärast tema surma. Seepärast olen veendumusel, et praegu usuelus aktuaalsed vabamüürluse ja kristluse kokkusobivuse ning homoseksuaalide kooselu küsimused vajavad otsusteks ja nende võimalikuks ülevaatamiseks aega ja dialoogi.

Mulle näib, et EELK talitas mõistlikult, kui vaimuliku ameti ja vabamüürluse sobivuse või mittesobivuse küsimuses võeti aeg maha, et teemat õpetuskomisjonis põhjalikult uurida. See on endastmõistetav, sest vabamüürluse mõju ja kooskõla kristliku õpetusega pole ühemõtteliselt selge. Ühelt poolt meenuvad vabamüürlaste teened, näiteks õ-täht, mille tõi meie keelde selle organisatsiooni ridadesse kuulunud vaimulik Otto Wilhelm Masing. Või mis veel mõjuvam, kui vastavad tõele mõningad andmed krahv Ludwig von Zinzendorfi seotuse kohta vabamüürlusega, on vennastekogudus ja näiteks ka eestikeelse piiblitõlke ilmumine üsna otseselt seotud sellesse organisatsiooni kuulunud isikuga. Samal ajal tekitavad mõned vabamüürlikku õpetust puudutavad punktid selle kokkusobivuses kristlusega tõepoolest teatavaid kahtlusi. Näiteks on teoloogiadoktor Jaan Lahe kahelnud, kuivõrd on kristlusega ühitatavad vabamüürluse ideed kõigi usundite olemuslikust ühtsusest, inimeste loomupärasest headusest ja inimese võimest end täiustada salateadmiste ja rituaalide abil (Jaan Lahe „Kristlik vabamüürlus – kas uusaegne kristlik gnoosis?” ajakirjas Kirik ja Teoloogia 15.03.2013).

Edasi loe Eesti Päevalehest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)