Esileht » Online » Online artiklid »

Toomas Jürgenstein: religioon teeb targaks?

17.05.2011 | | Rubriik: Online artiklid

Võib kindel olla, et äsja Tartus avatud  teaduskeskuse Ahhaa uue maja külastamine annab mõnelegi noorele indu oma edasises elus loodusteadustesse kaevumiseks või siis uudsetele tehnoloogiliste lahendustele pühendumiseks.

Asjast vähem huvitatud õpilastel aga võiks tekkida nähtu mõjul soov loodusained elementaarselgi tasandil omandada. Küllap käib sama rada iga eriala õpetamise või populariseerimisega seotud inimeste mõte, ühtpidi soovitakse leida pühendunuid oma valdkonda, teisalt avaldada positiivset mõju laiemalt kogu ühiskonnale.

Viimasest soovist lähtuvalt püüan mõtiskleda religiooni mõju üle haridusele. Seda eelkõige Eesti oludest lähtuvalt, kus usklike inimeste haritus tundub maailmas tavaliseks peetud seostest mõnevõrra erinevat.   
 
Mulle näib, et paljude arvates tavapärast arusaama religioossete inimeste seostest haridusega refereerib Richard Dawkins oma kuulsas raamatus «Luul jumalast», mis mõni aeg tagasi ka eesti keelde tõlgiti. Dawkins kirjutab: «Nende uuringute mitmete väga huvitavate tulemuste hulka kuulub ka avastus, et religioossus on tõesti haridustasemega negatiivses seoses (kõrgemalt haritud inimesed on vähem tõenäoliselt usklikud)» (lk 112).

Tundub, et vähemalt osalt haakub tsiteeritud seisukoht laialt levinud arusaamaga, et religioosne maailmanägemine on teadmiste poole pürgimisega olemuslikus konfliktis. Tänini ringleb mitmeid sellist seisukohta kinnitavaid, kuid tegelikkusele mittevastavaid mõjukaid lugusid, näiteks nagu oleks itaalia mõtleja Giordano Bruno (1548–1600) põletatud tema teadusalaste seisukohtade tõttu ning nagu ei aktsepteeriks enamik religioosseid inimesi üleüldse loodusteaduslikke väiteid. Juba pealiskaudsel kontrollimisel selgub, et need lood ei vasta tõele.

Olen tänapäevaseid religioossete inimeste teadmiste testimisi võrrelnud naljatades  rahvalike religioossete lugudega, mis loetlevad hulga märke, mille järgi deemonite hulka kuuluvaid olendeid ära tunda ja kuidas nendega käituda. Tuntumad neist tunnustest on varju puudumine, väga karvane ihu, ebaharilik kasv, kabja jälgi jättev inimolend vms.

Vahel juhtus aga ka nõnda, et üleloomulikel olenditel välised märgid hoopiski puudusid ning tekkinud kahtlustele kinnituse otsimiseks tuli nimetada Jumala, Kristuse või Neitsi Maarja nime, mis kurjaga seotud inimesed ebaadekvaatselt käituma ja deemonid kaduma pani. Aitas ka Meie Isa palve lugemine või küsimus «Oled sa kurat või inimene?», sest vastav deemon pidi oma nime kuuldes kaduma.

Edasi loe Postimehest.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)