Toimetuse postist. Tuli teel

Oli hiliskevad, muru lopsakalt roheline, teed tahenenud. Maikuu tõi taas õiterõõmu.
Pensionär A. tundiski kõigest sellest heameelt ja see peletas üksindustunde suvekodus, sest kolme kilomeetri raadiuses ei elanud kedagi. Ning siia Saaremaa pärapõrgusse sattus inimesi harva. Aga siis juhtus õnnetus – ta kukkus ning pärast seda tundis, et jalale ei saa enam toetuda. Kust leida abi? Ei kusagilt: bussipeatuseni oli neli kilomeetrit, suure teeni kaks kilomeetrit.
Ja siis ta otsustas, et… roomab suure teeni. Ehk liiguvad seal inimesed. Ja ta hakkas koduõuest end külje peal edasi lükates, kord lausa roomates tee poole liikuma. Kui esimesed sada meetrit oli läbitud, kadus lootus jõuda teeni. Ta teadis – lihtsalt ei suuda enam! Ja siis ta… palvetas. Pöördus Jumala poole, et tema aitaks. Palus inimkeeli, et ta jõuaks suure teeni.
Hakkas juba pimenema. Ta oli roomanud neli tundi. Korraga märkas ta eemal tulukest vilkuvat. Olen päästetud! mõtles ta, kuid just siis tuli kadus. Võib-olla oli see virvatuli? Ta palvetas ja roomas, palvetas ja roomas. Veel tundi kaks. Ja siis – tuli kutsus jälle ja ta pidi edasi roomama. See andis talle jõudu.
Tuli virvendas ja kadus, kadus ja virvendas! Ja ta suutis mõelda – siin pole ühtegi autot, mille või kelle tuli see on? Kelle? Kas Jumala?
Ta palvetas ja tuli lähenes, virvendas, kustus ja kutsus. Imeline asi oli see! Ning ta sai juurde tahet ja jõudu roomata. Oli juba päris pime, kuid A. ei olnud meeleheitel, sest vähemalt tunni pidi ta veel roomama, ja tuli muudkui virvendas ning andis jõudu. Ühtäkki oligi naine suurel teel väljas. Ja siis tuli kadus. Aga järsku kuulis ta autopõrinat ja nägi – uus tuluke ligineb. Auto peatus, võttis ta peale ja ta oli… päästetud.
«Aga mis imeline tuluke see enne virvendas?» rääkis naine autojuhile veidrast tulukesest. «Just siis hakkas paistma, kui ma Jumala poole palvetasin.»
Kaaslane muheles, viis naise aga otse haiglasse.
Seal rääkis naine arstile imelisest tulest, mis andis talle roomamiseks jõudu. Arst vangutas pead. Naine näitas oma mõlemat külge ja põlvi – need olid mullased ja sinised. Ja arst konstateeris: «Teil on jalaluumurd!»
Õhtul enne uinumist, kui naine silmad sulges, nägi ta aga vaimusilma ees virvendavat tulukest, mis oli talle jõudu andnud, ta päästnud. See polnud inimeste tuli, arutles naine.

Enda Naaber