Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Toimetuse postist. Talendid

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Detsembris on Vikerraadio hommikupalvustes kahel korral lähestikku olnud juttu talentide kirjakohast (11.12. Toomas Paul ja 13.12. Peeter Roosimaa). See ajendas talentide loo üle jälle kord mõtlema.

Talentide kirjakoha (Matteuse 25. peatükk) filosoofia on minu jaoks natuke kaheldav. Miks Ta ikka seda vaest, ühe talendiga sulast nii hirmsasti nuhtleb: «Ja kõlvatu sulane heitke välja kõige äärmisemasse pimedusse; seal on ulumine ja hammaste kiristamine» (Mt 25:30). Noh, ei teinud midagi, isanda ühe talendi kaevas maasse ja hoidis seda alles. Mis hirmus kuritegu see nii väga on? Ühelt poolt on filosoofia muidugi mõistetav: Issand nõuab aktiivset tegutsemist. Inimene peab tegema tööd ja kandma vilja. Head teod, lapsed, igapäevane toimekus – see ongi vilja kandmine. Teisalt neab Jeesus viljatu viinapuu. Aktiivsuse nõue on täiesti mõistetav.

Olen ise EKs kirjutanud, et Piibel on kirjutatud selges, lihtsas, pildilises keeles, et ka väheharitud inimene sellest aru saaks. Näiteks hea karjane – kõik teavad, kes on karjane. Ent talentide loo lõpp ei ole üheselt mõistetav. «Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on» (Mt 25:29). Peaaegu sama kordub sõna-sõnalt lõigus Mt 13:12. Sisult sama kordub tähendamissõnas kümnest naelast Luuka 19:11 jj, mis on märksa vähemtuntud kui talentide lugu. Lühidalt öeldes: kellel on, sellele antakse.

Minu kodukülas oli poolproletaarne mees, Joosep nimi, veiderdaja ja isemoodi mees. Kommunistide valitsemise ajal rääkis tema seda kohta klassipositsioonilt. Tema kõneles Piibli kohta halvustavalt ja pilkega, et näe, mis seal kirjutatakse: «Kellel on, sellele antakse veel juurde, ja kes on vaene, selle käest võetakse veel viimanegi ära.» Et Piibel õigustab rikkaid ja soosib vaeste rõhumist. Rahva hulgas on olnud ja käibivad veel tänagi kaudsed ja moonutatud tõlgendused Piibli kirjakohtadest.

Teine koht, mille üle olen palju mõelnud, on Matteuse 5:3: «Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik.» 1968. aasta tõlge sõna-sõnalt. Ei vähem ega rohkem. Ja nii on see aastate jooksul käibinud: õndsad on vaimust vaesed. Tähendab, elagu debiilikud ja teised nõrgamõistuslikud. Peaks olema: õndsad on need, kes on vaesed vaimu tõttu – kes tegelevad vaimsete asjadega ja pole seetõttu saanud endale rikkust koguda. Sest vaimutöölised on igal ajastul vaesed olnud. Aga vaimust vaesed on… eesti keeles nupust nikastanud. Või kuidas teie seda mõistate?

Rannar Susi