Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Toimetuse postist. Peamine on vaimulik sisu

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Armas Eesti Kiriku toimetuse pere! Lugedes teie nii armast tervitust ja uue aasta õnnistussoove, meenus mulle, kuidas minu tutvus Eesti Kirikuga alguse sai. Oli 1990. aasta november. Äsja oli meie koguduse õpetaja Joel Luhamets kutsutud Põltsamaale õpetajaks. Ta võttis kutse vastu ja läks. Meile oli see väga raske üle elada. Aga siis alustas ka ajaleht Eesti Kirik taasilmumist ja meie, kiriku liikmed, nende seas ka mina, olime esimesed tellijad.
Eesti Kiriku peatoimetajaks sai meie endine õpetaja Joel Luhamets. Lugesime seda lehte alati suure huviga, see oli nagu otseside meie vahel. Tellisin Eesti Kiriku ka oma kolme lapse peredele.
Siis kirjutasin oma esimese kaastöö. Ega ma ei uskunud, et see ära trükitakse. Üllatus oli aga suur, kui mu esimene artikkel lehes ilmus! Ja nii see algas, lehe toimetaja kutsus ja julgustas, et kirjutage aga… Panin kõrvale kõik lehed, kus minu artikkel sees oli, ja hoidsin neid päris mitu aastat. Siis nägi minu pojapoeg neid ja ütles: «Vanaema, lase need lehed ära köita, muidu lähevad raisku.» Võtsin ta nõu kuulda ja lasin need Meie Maa toimetuses köita.
Nüüd on mul ilus punaste kaantega album, täis artikleid, mida on ümmarguselt 65. Huvitav on neid lugeda ja jälgida, kuidas leht on aasta-aastalt paremaks läinud, nüüd on ta palju värvilisem ja säravam kui alguses. Aga peamine, see vaimulik sisu, Jumala sõna, mis mind kirjutama kutsus, on ikka endine! Tänu Jumalale, et olen oma vanadusaastates nii pühendatult saanud elada ning Eesti Kirikut igal nädalal huviga oodata ja lugeda.

Teid tänades
Asta Väli