Toimetuse postist. Iseseisvusest ja ristist

«Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi» (1Kr 1:18).
Paastuaeg paneb uutes seostes mõtlema selle üle, et Kristus on meid oma ristisurma läbi orjusest vabaks ostnud. Orjal endal pole lunahinnaks anda midagi vähemat kui oma elu. Kui siit maa peale tulla, siis ka meie riiklik vabadus on elude hinnaga lunastatud. Neil päevil monteeritava võidusamba rist on väärikas ja mitmetähenduslik mälestusmärk.
Saatan oli Aadama ajal ja on ka praegu kavalam ja targem maise mõtlemisega inimesest. Oleksime ajaloo keerises iseseisvuse nii ehk nii kaotanud, aga ta leidis inimesi, kellega see kaotus sai lavastatud kui rahva vaba ja tark otsustus.
Saatan on okupatsioonivõimu kehtestanud siin maamunal paljude inimeste südametes, neid häirib risti absoluutne tähendus ja mõte. Kui sulgeme silmad Kristuse ohvri ees, siis tundub, et kõik on suhteline. Lihtne ja loomariigilegi omane omakasu instinkt hakkab juhtima tegemisi ja otsustusi.
Vaimsel tasandill käib samuti innukas koostöö okupatsioonivõimuga, kes on siia paisanud arvukalt Kristusest eemale juhtivaid eksiõpetusi, nõidasid ja maage, kes peavad edu tagama mammona maailmas. Seda madalat «elutarkust» omaks võttes, ise enda alandamist tajumata arvatakse liikuvat täiuse poole.
Meie esivanematel oli kooliharidust mõned klassid külakooli, aga lihtne usk Õnnistegijasse juhtis neid sirge seljaga läbi elu. Nüüd tundub, et rumalusest ei päästa ka mitu kõrghariduse diplomit, ilmaliku teaduse ja tehnika saavutused.
Rist keset ilmalikku tühisust on iseenesest kõva sõna. On loomulik, et ta häirib Kristusest eemale tormavaid inimesi. Ta on maiste eesmärkide poole rühkivate inimeste kohal kõrgudes sama sobimatu, kui seda oli Tallinna rahvarohketes kohtades ristiga ringi liikunud ja rahvast meeleparandusele kutsunud vend Franciscus Kesa.

Õnnistatud paastuaega soovides
Evi Sepp