Kõik ei kõlba kirikusse

Käisin juulikuu algupoolel Tartu Peetri kirikus Rein Rannapi ja noore laulja Taavi kontserdil.

Kaasa olid võtta kolme aasta tagused head muljed tuntud pianisti esinemisest kavaga «Meeloodiad» (ei ole trükiviga, kavas olid maailma klaveripalade kullafondi kuuluvad palad) samas kirikus. Nüüdki tulid esitamisele eelmiste tuuride parimad palad ja kontserdi esimene osa ei tekitanud pettumust.

Taavist ei teadnud ma eelnevalt midagi, kuid temast jäänud negatiivset emotsiooni ei suuda ma siiani endast välja saada. Küsimus pole mitte Taavi võimetes (ehk on ta tõesti lootustandev laulja), vaid niisuguse esituslaadi sobivuses kirikusse. Mitmed inimesed, kes on üle elanud korterivarguse, on rääkinud, et hullem kui kahju varastatud asjade pärast on teadmine, et keegi võõras tungis ilma sinu loata sinu territooriumile, soris ja vaatas seda, mida sina pead privaatseks ja pühaks.

Midagi taolist tunnen nüüd mina. Laulja tuleb publiku ette, pudel käes (ei, ma ei taha väita, et seal oli mingi kangem kraam), viskab ennast pikali, topib pea klaverisse, et veidrad hääled ikka efektsemad oleksid. Pärast publik vilistab ja trambib. Pühakojas! Ma vaatasin üle karjuva Taavi Kristuse pildile, ahmisin õhku ja palusin vaikselt, et kõrgemal pool andestataks see palagan, sest inimesed ei tea enam, mis nad teevad.

Jah, kõneksolevad kontserdid on väga populaarsed, eriti noorte hulgas, ja paljud leiavadki, et kirik on niisugusteks ettevõtmisteks igati hea paik. Minu meelest ei saa nende kontsertide lubamisel aluseks võtta ainult suurt populaarsust. Arvestada tuleks rohkem nende inimeste arvamusega, kelle jaoks pühakoda on tõesti püha koda, kuigi nemad on ehk vähemuses. Kõike, mida kõlbab laulda näiteks kultuurimajas või aiapeol, ei sobi laulda kirikus.

Teisalt on ka klassikalise muusika hulgas iga inimese jaoks nii seda, mis meeldib rohkem, kui seda, mis meeldib vähem, kuid see vähemmeeldiv võib kirikusse siiski sobida. Ma väga soovin, et edaspidi jätkuks suvetuuride korraldajatel tarkust nende piiride tunnetamisel. Et keegi ei peaks kirikukontserdilt vaat et pisarsilmil (halvas mõttes) ära minema, sest tema pühadusetunne on haiget saanud. Pigem olgu siis kirikukontserte vähem või isegi üldse mitte, nagu see õigeusu kirikute puhul praegugi on. Sest kontserdisaalist saadud halb mulje ununeb enamasti ruttu, kirikust saadu aga kestab kaua.

Kaks head näidet on ka lisada. 4. augustil sain ekskursioonigrupi koosseisus kuulata koorijuhtide naiskoori laulu Kadrina kirikus. Soliidne koor, soliidne esitus, kavas eesti heliloojate kooriklassika. 10. augustil jälle mängis Tartu Peetri kirikus rootsi tšellist Ann-Mari Lahti koos koguduse organisti Anneli Klausiga. Milline suurepärane kontsert! Kuulajaid oli aga vast veerandsaja ringis.

Mare Must

Tartumaalt