Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tõe Vaim toob selguse tõe kohta

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Jh 15:26–16:4
On pühapäev ennem nelipüha ja seepärast räägib Jeesus tänases evangeeliumis, et ta saadab omade juurde Tõe Vaimu.
Johannese evangeeliumis on üldse palju juttu tõest – rohkem kui kõigis teistes evangeeliumides – ja seepärast kohtab siin sageli ka omadussõna «tõeline»: Jeesus ütleb, et tema on tee, tõde ja elu (14:6); ta on tõeline viinapuu (15:1), tõeline valgus (1:9), tõeline leib taevast (6:32). Aga just Johannese evangeeliumis on ka kirjas Pilaatuse kuulus küsimus: «Mis on tõde?» (18:38).
Küsimusele, mis on tõde, on püüdnud vastata paljud mõtlejad, kuid nad ei ole suutnud leppida kokku tõe definitsioonis. Aga meie tänase evangeeliumi seisukohast ei olegi see oluline, sest tõde, millest räägib Jeesus ja mille Vaimu ta lubab saata jüngritele, ei tähenda mingite väidete vastavust faktidele ega ka vastuolude puudumist erinevate väidete vahel.
Tõde ja vale, mis seisavad Johannese evangeeliumi järgi vastamisi nagu valgus ja pimedus, nagu elu ja surm, ei ole mingid teoreetilised seisukohad, vaid olemisviisid, mille vahel inimesel tuleb valida. Ja siin on ainult kaks võimalust: kas üks või teine.
Jah, suur osa tõdesid on relatiivsed, sõltuvad oma taustsüsteemist, inimese vaateviisist ja muust. Aga kui Jumal, kes on absoluutne Tõde, saab inimeseks, ilmub üks kord kogu inimkonna ajaloo jooksul Jeesuse isikus ja me kohtume temaga tema sõnas, siis on meil võimalus otsustada ainult kas tema poolt või vastu.
Otsustades tema poolt, valime me tõelise elu – elu, mis on suunatud kooskõlale iseenda, kaasloodute ja Jumalaga, kes on meie olemise sügavaim põhi. Elades nõnda, oleme me usus, oleme tõelised, oleme tõeliselt.
Otsustades tema vastu, valime uskmatuse ehk ebatõelise elu, «ebaautentse eksistentsi», mis rajaneb näivusel ja milles me kaotame nii iseenda kui Jumala. Valimine nende kahe olemisviisi vahel on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus, sest sellest sõltub meie jaoks viimselt kõik. Jeesus kutsub meid üles valima.
Olen viimase kümne aasta jooksul osalenud paljudes aruteludes selle üle, mis on ristiusule kõige olemuslikum. Neis väitlustes on kõlanud ikka ja jälle väide, et kui kirik teeb (või ei tee) seda või teist, lakkab kristlus olemast. Millest kõigest ei ole küll ristiusu püsimist pandud sõltuma!
Mõned ütlevad, et kui evolutsioon oli, siis pole kristlus tõsi. Teised ütlevad, et kui evangeeliume pole kirjutanud Jeesuse vahetud õpilased, siis pole kristlus tõsi. Mina olen aga veendunud, et on vaid üks väide, mille eitamisega langeks kristlus – Jeesuse väide, et tema on tee, tõde ja elu ja et ükski ei saa minna Isa juurde muidu, kui tema kaudu (Jh 14:6).
Kuid see pole mingi teoreetiline tõde, vaid on eksistentsiaalne tõde, mis eeldab inimeselt usku – usku selle sõna kristlikus tähenduses. See usk ei ole mingite loodud maailma puudutavate faktiväidete tõesuse tunnistamine, vaid Jumala ainulaadse ja ainukordse ilmutuse jaatamine, oma elu sellest juhtida laskmine.
See on hoiak ja olemisviis, mis nõuab otsustamist või, nagu ütleb Kierkegaard, «hüpet». Selline usk ei põhine millelgi silmaga nähtaval ega käega katsutaval ja selle tõesust ei saa ka tõestada. Ka meie «hüpe» võib ebaõnnestuda ja selles mõttes on uskumine alati risk. Meie olukord oleks täiesti lootusetu, kui Jeesus ei saadaks meile Tõe Vaimu, kes juhib meid «kõigesse tõesse» (Jh 16:13), sest kõik meie oma pingutused jõuda Jeesuses inimeseks saanud Tõeni on määratud nurjumisele – me ei suuda jõuda selleni omast jõust.
Aga tänane evangeelium julgustab meid, et meil on lootust, sest Jeesus ei jäta meid meie endi meelevalda, vaid saadab oma Vaimu, kes toob meile selguse tõe kohta ja jääb meie juurde kuni aegade lõpuni.
Pisut edasi meie tänasest kirjakohast ütleb Jeesus, et ta läheb ära, kuid et meile on tema lahkumine tulusam, sest muidu ei tuleks meie juurde Tõe Vaim, kes toob selguse tõe kohta. Aga seda saab öelda ka teiste sõnadega: Jeesus pidi tulema siia maailma ja võtma enda peale inimeksistentsi ebatõelisuse, et meie võiksime saada tõelisteks ja olla tõelised – olla kooskõlas iseenda, kaasloodute ja Jumalaga.
Vaim, kelle Jeesus lubas saata oma koguduse juurde, ei tee midagi põhimõtteliselt muud, kui tegi Jeesus: ta jätkab Jeesuse tööd pärast tema lahkumist ja teeb võimalikuks, et meie, kes me elame aastatuhandeid pärast Jeesust ja tema esimesi jüngreid, võiksime osa saada sellest, milleks Jeesus meie juurde tuli – saada tõeliseks, olla tõelised ja jääda tõelisteks, nii nagu tema on tõeline. Aamen.

Lahe_Jaan

 

 

 

 

Jaan Lahe,
vikaarõpetaja