Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tema Majesteedi rollist

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Kuninganna roll ja tähtsus on inglaste argiteadvuses viimase poolsajandi jooksul radikaalselt muutunud.

Need, kelle lapsepõlv jääb 1930ndatesse, mäletavad selgelt maakaarte suurte roosade piirkondadega, kus laius Briti impeerium.

Monarhia jaoks oli pöördeline aeg II maailmasõda. Pommitamised ja purustused Inglismaal panid kogu maa põlvedele, nii nagu nad ei varem ega hiljem pole olnud. Kuninglik perekond oli plaanis evakueerida, kuid nad otsustasid jääda oma rahvaga. Heas koostöös tolleaegse peaministri Winston Churchilliga sai kuninglikust perekonnast see moraalne jõud, kes suutis hoida rahva ühtsena. Nende populaarsus oli tohutu.

Pärast kuningas George VI surma krooniti 1953. a juunis  kuningannaks Elizabeth II ja algas nn uus Elizabethi ajastu, mis tõi kaasa optimismi ja suure ülesehitustöö.  Rahvas istus oma esimeste mustvalgete telerite ees, vaatas ähmast ja udust pilti ning võttis seeläbi rõõmuga kroonimispidustustest osa. 

Mind ordineeriti ajal, mil igal teenistusel palus kogu kirik: «Me anume Sind, hoia ja kaitse kõiki kristlikke kuningaid, printse ja valitsejaid, eriti palume Sinu teenija Elizabeth II, meie kuninganna pärast, anna, et me tema all võiksime vagalt ja tasaduses teenida.» See on olnud palve, mis meid on ühendanud, mille mõte on olnud meie kõigi jaoks väga tähtis.

Nooremat põlvkonda lahutab sellest sügavik. Sõnad ei kanna enam selle palve sisu ning kirikutes ei öelda neid ka igal nädalal.

Laias laastus tähendab siinse monarhi kirikupeaks ja usu kaitsjaks olemine seda, et Inglismaa kirik on läbi aegade mänginud olulist rolli riigi poliitikas ja valitsemises. Me armastame siin kõnelda, et kirik on justkui riigist lahutatud, ta eraldub võimu ja valitsemise mehhanismidest. Šoti episkopaalkirikul pole enam riigikiriku staatust ja anglikaani kirik Austraalias, Kanadas ja Ühendriikides hoiab selget distantsi sealsete valitsustega. Mäletan üht teoloogilist diskussiooni sel teemal, kus tollane Canterbury peapiiskop Michael Ramsey ütles kuldsed sõnad: «Kujutage ette, kui ma ärkaksin homme hommikul ja saaksin teada, et Inglismaa kirik on üleöö riigist lahutatud, siis, teate, see ei segaks põrmugi mu järgmiste ööde und.»

On üsna tõenäoline, et järgmine kuningas peab end üleval pidama hoopis erinevalt sellest, mida on teinud ja kuidas toiminud Tema Majesteet Elizabeth II. Kultuuride ja uskude paljusus, uskmatus ja materialistliku maailmakäsitluse pealetung panevad proovile ka kiriku ja valitseja suhted, mille esimest eksamit me näeme tõenäoliselt juba järgmistel kroonimispidustustel.

Eesti Kirikule saadetud Eynsfordi, Farninghami ja Lullingstone’i koguduse vaimuliku Neil Taylori mõtteid vahendas ja tõlkis

Mari Paenurm