Teisitimõtlejate kirik

«Mida tähtsusetumaks jääb kristlus, seda kristlikumaks peaksid saama need, kes end peavad ristiinimesiks,» on öelnud Uku Masing.
Sõites eelmisel nädalal suvekummidega mööda lörtsisegust tänavat Toompealt alla, tundsin poolel teel pidurit vajutades, et pidurdamisest pole mingit abi. Auto jätkas kasvava kiirusega «kelgusõitu» ristmikule. Käsipidurit appi võttes ja autot lumevaalu juhtides suutsin enne tiheda liiklusega Toompuiesteed siiski pidama saada. Tänu Jumalale!
Olen viimasel ajal palju mõelnud meie kiriku olevikule ja tulevikule. Üha enam süveneb minus tunne, et käes on otsustav hetk midagi ette võtta. Kas aitab pidurdamisest või tuleb kasutada lisaks tavapiduritele käsipidurit? Ehk võtab hoo maha mõni lumevall, mis küll pisut raputab, kuid jätab terveks nii sõiduki kui sõitjad? Vahel soovitatakse õnnetuse vältimiseks pidurdamise asemel hoopis gaasi lisada, et kiiresse liiklusvoogu sujuvalt sulanduda. Jah, autoga võib see ju õnneks minna, kuid kiriku saatuse ja inimeste hingeõndsusega ei saa riskida.
Ometi on just seda tegemas mitmed kirikud maailmas. Kaua ettevalmistatud ja hiljuti vastuvõetud otsused Ameerika ja Rootsi luterlikes kirikutes samasooliste inimeste seadustatud ja kiriklikult tunnustatud paarisuhete ning vaimulikus ametis teenimise küsimustes on nende kirikute õpetuses muutnud tähtsusetuks piibelliku õpetuse patust.
Vähemalt ei ole seal enam hirmu, et seksuaalsuhetes võiks kuidagi patustada. Kui pole pattu, pole ka kahetsust ega andeks­andmist, pole lunastust ning pole vaja ka Kristust. Kristuse koha võtab kirikukogu, mis tunnistab patu normkäitumiseks – pimeduse valguseks!
Sama teed liigub ka Eesti ühiskond, kus suurem osa inimestest ei teagi, mis see patt on. Seda kergem on kaasa minna protsessidega, mis mujal on kestnud pikki aastakümneid. Kumma saavutab Eesti enne: ülemineku eurole või samasooliste abielu?
Nõukogudeaegsest kirikust Eestis kõneldakse kui teisitimõtlejaid ühendavast ja varjavast kirikust. Me räägime sellest teatud uhkusega oma välismaalastest sõpradele. Okupeeritud Eestis tegutsenud kirik oli koht, kus puhusid värsked tuuled. Seal võis mõelda ja vahel ka kõnelda vabalt ehk teisiti kui väljaspool kiriku turvalisi ja varjavaid müüre.
Astudes kirikust välja – maailma –, ootas usklikku inimest ees kiriku- ja usuvaenulik avalik arvamus ühes pilgete, laimu, isegi tagakiusamise ja repressioonidega. Aga see oli loomulik, sest nõukogude ühiskond oli kuri ja esindas hingevaenlast ennast. Seista vastu kuradi kiusatustele – see oli ainus tee. See tegi usu tugevaks, õilistas! Pühapäevane jumalateenistus – kaaskannatavate õdede ja vendade osadus ning kosutus Jumala sõnast ja sakramendist aitas usus püsida. Kirik oli kindel linn ja varjupaik.
Kas tänane ühiskond ei sarnane suhtumises kirikusse üha enam ajale 1970–80ndatel? Kas kristlust, vaimulikke ja Jumalat pilkavad artiklid ei ole muutunud juba tavanormiks, mis toob meelde mälestused ajast, kui töötas süstemaatiline ateismipropagandamasin? Tõsi – keegi ei keela tänapäeval avalikult oma kristlikku usku tunnistamast kas või tänaval, kuid… kas ka Päevalehes? Üldhariduskoolis? Uusmeediakanalites?
Ühiskonna üldist arvamust esindav ja kujundav meedia on hakanud pigem naeruvääristama usku ja usklikke kui püüab olla salliv või tolerantne kristlaste ja kiriku suhtes. Ka ametkondlik suhtumine tasalülitab ristiusu tõdedest kõnelemise või isegi kristluse tutvustamise, samal ajal aidates kaasa kõige olulisemate eluväärtuste, milleks on inimelu pühadus ja perekond, põrmustamisele.
Kirikul on valida, kas lisada gaasi ja sulanduda üldisesse liiklusvoogu või vajutada pidurit ning keerata rajale, mille kohta võiks kasutada Jeesuse sõnu: «Kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad» (Mt 7:14). Kui EELK suudab vältida liberaalse peavooluga kaasakelgutamist ja saab pakkuda kindlat varjupaika tänastele teisitimõtlejatele, siis on veel lootust, et kirik püsib kuni Issanda taastulekuni.

Urmas Viilma,
teisitimõtleja