Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teie viljast tuntakse teid

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Igasügisene lõikuseaeg päädib kirikus oktoobri teisel pühapäeval tähistatava rõõmsa lõikustänupühaga. Kirikuid ehtivate viljapeade ja altarile asetatud sügisandidega meenutame kuuenda loomispäeva tõotust, kus Jumal ütleb: «Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks!» (1Ms 1:29)
Kui Jeesus räägib mäejutluses, et puud tuntakse tema viljast, siis mõtleb ta selle all meid, inimesi. Nii on lõikustänupühal alati ka teine plaan. Viies altarile oma lõikuseannid, oodatakse seejuures meiltki hea ja Jumalale meelepärase vilja kandmist. Looduses on selge, et hea puu ei või kanda halba vilja ja halb puu head vilja. Patu läbi rikutud inimühiskonnas kahjuks enam mitte.
20. septembril möödus 50 aastat helilooja ja organisti ning meie kiriku ühe viljakama liturgiamuusika uuendaja Enn Võrgu surmast. 1905. aastal tollal Poolale kuulunud Grodno oblastis sündinud ning Ambla köstrimajas üles kasvanud tulevane helilooja sai Eesti avalikkusele tuntuks täpselt 90 aastat tagasi, kui ta 17aastasena viisistas Nõo koguduse õpetaja Martin Lipu luuletuse «Eesti lipp». Mäletame hästi, kuidas paarikümne aasta eest meie laulva revolutsiooni laineharjal helises «Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga» väga paljude keelel ja meelel.
Enn Võrk kuulub meie muusikute sellesse põlvkonda, kes olid ühtmoodi tugevad ja tegevad nii heliloojana kui ka interpreedina. Oma 57 eluaasta jooksul kirjutas ta üle 70 soolo- ja koorilaulu ning juhatas mitmeid koore. Paljud Võrgu vaimulikud laulud on jäänud meie kirikukooride kullafondi. Töötanud Tallinna Jaani kirikus organisti ja oratooriumikoori juhina, valiti Enn Võrk 1933. aastal Tartu ülikooli muusikaõpetajaks, kus tema ülesandeks oli lugeda usuteaduskonnas kirikumuusika loenguid ning anda tulevastele teoloogidele hääleseadet. Samaaegselt oli ta ülikooli koguduse organist ja segakoori Cantate Domino dirigent.
Asudes pärast sõda konservatooriumi õppejõu kohale, lasti tal mõnda aega tegutseda veel ka organistina tollal luterliku kiriku käes olnud Oleviste kirikus. Rasked ajad ei jätnud aga tedagi puudutamata. Lugedes protokolli Enn Võrgu heliloojate liidust väljaheitmise kohta 1950. aastal, imestasin kõige rohkem selle üle, kuidas samad kolleegid kaheksa aastat hiljem ta üksmeelselt sinna ennistasid. Tuleb välja, et hea puu võib tõepoolest halba vilja ja halb puu teinekord isegi head vilja kanda.
Enn Võrku isiklikult tundnud inimeste hinnangul oli ta läbi ja lõhki muusik ning inimesena ääretult tagasihoidlik ja heatahtlik. Temas polnud loovinimesele iseloomulikku edevust ega vähimatki kättemaksuhimu. Pärast erialasest tööst ilmajäämist elas ta kuni 1955. aastani vale nime all Viljandimaal ühes talus maapaos. Olukorras, kus ta polnud ühiskonna silmis mitte keegi, tegeles Võrk ometi edasi loominguga, mis tema jaoks oli kõik. Kuigi heliloojal puudus isegi klaveri kasutamise võimalus, jääb just sellesse aega suurteose, oratooriumi «Valvake» loomine. Võrk ise olla öelnud, et seda mitmeosalist teost, mis algab Kristuse hävingukuulutusega Jeruusalemmale ja lõpeb tõotusega: «Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus» (2Pt 3), ei pidanud ta välja mõtlema, vaid ainult üles kirjutama.
Võrgu prohvetliku sõnumiga oratoorium «Valvake» on täies mahus ette kantud vaid korra, helilooja 100. sünniaastal 22. juulil 2005 Tõnu Kaljuste dirigeerimisel Rapla kirikus. See oli tänu- ja tunnustuseavaldus heliloojale, kes õpetaja Evald Saagi kutsel tuli maapaost naastes just Raplasse organistiks ja koorijuhiks, kus tegutses õnnistusrikkalt kuni oma surmani.
Koorijuht Hirvo Surva on oma konservatooriumi diplomitöös Enn Võrgu elule ja loomingule hinnangut andes kirjutanud järgmist: «Võrgu sügav kodumaa-armastus kasvab elu jooksul palveks kodumaa eest. Eriti viimaseil eluaastail näeb ta kirikut ja kirikumuusikat ühe rahva olemasolu alussambana ja ühtlasi kauneima ehtena.»
Tõepoolest, üks hea puu oli ka halval ajal kandnud head vilja …

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees