Teenistusleping lahendab rahamured?

Uuest aastast on kirikus asutud reformima vaimulike teenistussuhteid.

Jaanuaris (või varem) esitatud taotlused vaadatakse jooksval kuul läbi ning positiivse otsustuse korral algab toetuse maksmine 1. jaanuarist. Foto: Lea Jürgenstein

Teenistussuhteid käsitlev konsistooriumi töörühm arutas ligi poolteist aastat (2005. a septembrist 2007. a juunini) teenistussuhteid ja palgakorraldust, misjärel tehti kolmele  töörühma liikmele (Mati Maanas, Urmas Viilma, Ülle Keel) ülesandeks teenistussuhete küsimused lahendada.
Urmas Viilma ja Ülle Keel usuvad, et see teenistussuhete uuendus viib kiriku vaimulike tasandile. «Sinna, kus paljud on just nendes küsimustes päris üksi,» tõdeb Viilma. See lugu on kirja pandud pikema e-kirjavahetuse märkmetest ja vestlustest nii asjaosaliste, kiriku ametnike kui ka vaimulikega.
Eelmises Eesti Kirikus soovib kolumnist Marko Tiitus rahast rahu ja märgib, et alanud aastal kaotavad vaimulikud umbes 1000kroonise palgalisa, mida seni maksti kiriku palga- ja pensionikassast. Viimane lõpetas tänavu 1. jaanuarist tegevuse senisel kujul.

Maksete eelduseks leping

Senine toetus oli kantsler Mati Maanase sõnutsi umbes 700–800 krooni kuus, toetust maksti sõltumata otsesest vajadusest, see tähendab, et lisaraha said ka paremal järjel olevate koguduste vaimulikud. Konsistoorium toetas ka pensionäridest vaimulikke (umbes 300–500 krooniga kuus). Uusi toetusi sellest aastast ei määrata, küll aga saavad need, kellele see toetus enne 1. jaanuari 2008 määratud, raha seenioritoetuse nimetuse all siiski edasi.
Tegelikult pole toetuse saamine sugugi välistatud: sellest aastast makstakse palgatoetust valikuliselt, s.t tõelistele abivajajatele. Maksete tegemise eelduseks on teenistuslepingu sõlmimine.
Praegu on EELKs üle 200 vaimuliku (2006. aastal 213; eelmise aasta kokkuvõtteid veel pole), neist koguduste teenistuses oli 2006. aastal 142. Kiriku teatmikus (seisuga aprill 2007) on märgitud, et 45 vaimulikku teenib mitut kogudust, enamasti kahte-kolme, enim kaheksat.
Kogudusi, kus on hooldajaõpetaja, aga kohapeal teenib diakon, on 27, ainult hooldajaõpetaja hooles kogudusi on 48. On ka selliseid, mida teenib ainult diakon (6) või diakonõpetaja (3); aga ka kogudusi, kus õpetajal on abis abiõpetaja (mõnes isegi mitu) või diakon(id). Siit võib järeldada, et tööpõld on vägagi lai ja töötegijad ülimalt hõivatud.
Palgamuresid on teadupärast enamikul, mida võis arvata ka Marko Tiituse murelikust vihjest. Ometi on vaimulike huvi teenistuslepingute sõlmimise vastu seni üsna leige. Kantsler Mati Maanas ütleb, et teenistuslepingu sõlmimiseks on 10. jaanuariks konsistooriumi poole pöördunud neli (!) inimest. Kõik avaldused on otseselt seotud palgatoetuse sooviga.

Leping korrastab töösuhteid

Tagasihoidlik huvi uute lepingute vastu on arvatavasti seotud hirmuga uuenduste ees, võib-olla ka vastumeelsusega või vähese teavitamisega.
Töölepingud sõlmitakse mis tahes ettevõttes tavakohaselt tööandja ja töövõtja vahel. Vaimuliku tööandja on kirik üldisemas mõttes, tööpõld on kogudus. Koguduse õpetajaga sõlmitakse kolmepoolne leping.
«Kiriku esindajaks on praost, koguduse esindajaks koguduse juhatuse esimees ja kolmas osapool on vaimulik ise,» tutvustab lepingut konsistooriumi sekretariaadi juhataja Ülle Keel. «Lepingus sätestatakse kõige üldisemad küsimused. Edasi liidetakse selle lepingu juurde lisad, kus sätestatakse vaimuliku teenimine konkreetses koguduses (kogudustes), praostkonnas, konsistooriumis vm.»
Tööülesanded sätestatakse kirikuseadustikus (§ 69), mida ka teenistuslepingus üsna sõna-sõnalt tsiteeritakse: vaimulikult juhatada ja hoida tema hoolde usaldatud Kristuse karja, pidada jumalateenistusi ja talitusi, korraldada muusika-, hingehoiu-, hoolekande-, laste- ja noorsootööd ning misjonitööd, korraldada koguduse avalikke ja välissuhteid.
Lisaks vastutab koguduse õpetaja jumalateenistusi, talitusi ja liikmeskonda kirjeldavate andmekogude pidamise eest. «Oleme lisanud mõned täpsustavad sätted. Nõnda võiksime öelda, et täiskohaga õpetaja koormus on saavutatud, kui koguduse õpetaja tegeleb kõige sellega, mis seadustik ütleb,» lisab Viil-ma. Leping ei määratle tööpäeva ega -nädala pikkust.
Kui on selliseid ülesandeid, mida seadustikus pole nimetatud, võib need lugeda lisatööks ja selles teenistuslepingus eraldi kokku leppida. Küll lubab leping maksta õpetajale lisatasu või preemiat, needki väljamaksed tehakse keskkassa kaudu.

Tööd kuhjaga, ka lisatööd

Meie 164 kogudust erinevad nii suuruselt kui ka majanduslikelt võimalustelt. Eesti olusid arvestades on see ka mõistetav: mõnes suures linnakoguduses on õpetajal abiks diakon või abiõpetaja, väikest maakogudust käib teenimas hooldajaõpetaja kusagilt kaugemalt, mõni koguduseõpetaja jagab end kirikutöö ja mõne muu palgatöö vahel.
Tänase lehe intervjuus möönab peapiiskop Andres Põdergi, et äraelamiseks on mitmed vaimulikud lausa sunnitud otsima lisatööd. Lisatöö teadupärast nõuab samuti oma aja ja just sellelt pinnalt on sündinud kogudustes arusaamatusi: vajalikul hetkel pole õpetajat kohal või on tal süvenemiseks liiga vähe aega. Pole vist tarvis meenutadagi, et rabelemine kohustustekuhja all mõjub halvasti tervisele ja halvendab seeläbi töö tulemust.
Usutavasti tahaks iga vaimulik siiski jääda oma kutsumuse juurde: olla ennekõike hea karjane oma kogudusele. Ehkki peapiiskop tänases intervjuus märgib, et kogudused ja vaimulikud on andnud oma parima, nendib ta: vaimulik teenimine sõltub eelkõige kogudusest.
Kahtlevaid toone on ka teiste hinnangutes. On kogudusi, kes tõepoolest vaimulikule elamisväärset palka maksta ei suuda, kuid Mati Maanase sõnutsi on ka selliseid, kus vaimulikule palgamaksmine on pingereas viimasel kohal, seda ei peeta oluliseks. Marko Tiituski vahendas eelmises kolumnis ühe koguduse juhatuse esimehe arvamust, et õpetaja ülesandeks on raha sisse tuua, juhatuse kohus seda kokku hoida.

Töö kvaliteet sõltub tasust

Majanduslikult mõtlevale inimesele on eelneva põhjal selge, et koguduse eelarve prioriteediks peab saama vaimulikule palga maksmine.
Konsistooriumi sooviks on, et vaimulikud hakkaksid saama võimalikult kõrget rahapalka, millelt on arvestatud kõik riiklikud maksud, sest see annab sotsiaalse turvatunde ja garantiid igale vaimulikule, kes kunagi kirikutöölt pensionile jääb. «Loomulikult jääb siin konsistooriumi tahtest väheseks. Seda sama peavad taotlema ka koguduste juhatused ja eelkõige vaimulikud ise,» toonitab Urmas Viilma.
Suuremast palgast sõltub aga nii tänane päev kui ka tulevik: näiteks haigushüvitised, mida maksab haigekassa kõigile, kes tasunud sotsiaalmaksu. Tulevikus hakkab andmeid esitama koguduse asemel konsistoorium.
«Loomulikult ei ole võimalik haigushüvitist arvestada nendest summadest, mis on vaimulikele välja makstud nn ametitalituste honoraridena. Nende summade pealt arvestamata ja maksmata jääv sotsiaalmaks mõjutab tulevikus ka vaimulike pensioni,» tuletab Viilma meelde.

Pastoraat üürile

Traditsiooniks on, et koguduse vaimulik elab pastoraadis, vanas ja auväärses. Seaduski kohustab õpetajat elama teenitavas piirkonnas, kogudust aitama õpetajale eluaset leida. Muidugi ei keelata õpetajal elada oma elamispinnal ega isiklikku elamispinda soetada.
Tasuta asju pole, selle on vist kõik uues Eestis jõudnud ära õppida. Nüüd seisab see ees kirikuski: kui aga tuleb kõne alla eluruumi üürimine, siis tuleb Viilma arvates aluseks võtta kohalik keskmine turuhind. «Olen ise soovitanud lähtuda näiteks üürimäärast, mida kohalik omavalitsus rakendab oma kooliõpetajate puhul, kui nad elavad nn ametikorteris. Aluseks võib ju ka võtta nn sundüürnike üüri suuruse.»
Iseasi on kulude kandmine, see tuleb lepingus ilmtingimata fikseerida. Kui maksab õpetaja ise, siis eeldatakse, et teenistustasu on suurem. Kui kogudus võtab eluasemekulud enda kanda, tuletab Viilma meelde Eestis kehtivat erisoodustusmaksu, mis võib kokkuvõttes kogudusele olla üsna koormav. Kõigi selliste asjade puhul kehtivad riigi seadused ka vaimulike kohta.
Palgatoetust abivajajaile
Lepingu sõlminud vaimulikele makstakse kogu teenistustasu välja palgakassa kaudu. «Kas sellele lisatakse midagi ka konsistooriumi poolt, sõltub iga konkreetse lepingu sõlminud vaimuliku teenistustasu suurusest ja ka vaimuliku isiklikust sooviavaldusest. Iga vaimuliku puhul tehakse eraldi otsus,» lisab Viilma.
Millistest summadest on jutt, seda ta hetkel ei täpsusta, sest vaimulike miinimumteenistustasu suuruse määrab kindlaks konsistoorium, kuid seda otsust ei ole veel tehtud. Sestap ei saa ka öelda, kas see seotakse riigi miinimumpalgaga või mitte. «See võib ka olla väiksem või suurem,» märgib Viilma. Küll on teada, et praosti teenistustasu määratakse kõikidele praostidele võrdsetel alustel otsustuskorras. «Seda ei seota millegagi, vaid selle suurus sõltub eelkõige kiriku rahalistest võimalustest.»
Praegu on kirikus vaimulikke, kelle kuupalk jääb vahemikku 1500–3500 krooni. Just neid püüab konsistoorium ennekõike aidata. Nemad on tõeliselt hädas. Tulevase toetuse suurusjärk on Mati Maanase sõnul kindlasti suurem kui senine, ehk umbes 3000 krooni, kuid saajate ring on oluliselt kitsam, sest ressurss, mida jagada, on vaid 1,45 miljonit krooni. «See annab võimaluse toetada neljakümmend vaimulikku 3000 krooniga kuus brutona,» ütleb Maanas. «Jaanuaris (või varem) esitatud taotlused vaadatakse jooksval kuul läbi ning positiivse otsustuse korral algab toetuse maksmine 1. jaanuarist.»
Teenistuslepingut sõlmides tuleb see asjaolu hoolikalt meeles pidada, sest lepingu sõlmimine ei tähenda alati palgatoetuse saamist. Kui kogudused suudavad ise palga kindlustada, siis toetust iseenesest mõista ei lisandu. Nende jaoks, kes teenistuslepingut ei sõlmi, ei muutu oluliselt midagi, jääb ära vaid palgatoetus.
Laiemalt vaadates aga säilib Viilma arvates ebakindlus tuleviku ees. «Need vaimulikud seavad ka kiriku tulevikus raskemasse olukorda, sest nende toimetulek pensionipõlves ei erine palju nendest ühiskonna liikmetest, kes pole saanud või viitsinud oma elus eriti palju tööd teha. Riik maksab neile väikest pensioni ja vaimulikud saavad samasugust, sest isegi riiklik miinimumpalk on juba ületamas mitme vaimuliku ametliku teenistustasu suurust oma koguduses.
Tulevikus peab kirik hakkama oma puudust kannatavate vaimulike eest hoolt kandma. Loomulikult on see kiriku kohus, kuid küsimus on, kas see pole mitte vaimulike ja koguduste valik, kes ametliku teenistustasu hoiavad võimalikult madala ja püüavad maksta «kuidagi teisiti»?» küsib Urmas Viilma.

Lea Jürgenstein

Mida annab teenistuslepingute sisseseadmine?

•  Konkretiseerib kiriku kui tööandja ja vaimuliku sidet (vaimuliku tööandja on kirik, mitte kogudus, teenistusleping sõlmitakse eluajaks).
•  Konkretiseerib vaimuliku ülesandeid, koormust, töötingimusi jmt.
•  Kohustab praosti (konsistooriumi esindajat), vaimulikku ja koguduse juhatust suhtlema vaimuliku teenistuse küsimustes. Võimaldab ennetada probleeme; võimaldab praostil selgitada juhatuse kohustusi ja vastutust, juhatuse ja vaimuliku rolli koguduses, teostada järelevalvet ja vajadusel seista vaimuliku eest.
•  Kohustab kogudust hoolitsema vaimuliku palga ja töötingimuste eest.
•  Konsistoorium saab ülevaate vaimulike toimetulekust.
•  Kohustab konsistooriumi tegelema kaadriküsimustega süstemaatiliselt.
•  Kohustab konsistooriumi suhtlema vaimulikega teenistusküsimustes. Teenistuslepingute olemasolul ei ole võimalik vaimulikke lihtsalt «ripakile jätta», «kirikust eemalduda lasta», sest iga muutus teenistussuhetes tuleb kirjalikult fikseerida (reserv, EELK vikaarvaimulikud, riiklikud kaplanaadid jne).
•  Kohustab vaimuliku miinimumpalga määra regulaarselt üle vaatama.

Miks on vaja teenistuslepinguid?

•  Tekib solidaarsustunne, suureneb kiriku ühtsus. Ainult üheskoos ühise eesmärgi nimel töötades ja üksteist toetades on võimalik olukorda paremuse suunas muuta.
•  Talituste honoraride palgalisana käsitlemise lõpetamine toob pikas perspektiivis kasu nii vaimulikule endale kui ka kogudusele. Psühholoogiliselt on parem saada korralikku regulaarset palka kui väikest palka ja ebaregulaarseid kõrvalsissetulekuid. Korralik põhipalk on oluline näiteks haigushüvitise ja emapalga saamisel, pangalaenu võtmisel jne. Vaimuliku pension sõltub teenitud palgast. Talituste honoraride laekumine koguduse kassasse suurendab koguduse sissetulekuid ja võimaldab koguduse ressursse paremini kasutada. Vaimuliku töö ei ole tükitöö.
•  Rõhutatakse juhatuste vastutust ja suurendatakse nende aktiivsust koguduse majandusasjades.
•  Teadvustatakse juhatusi, et koguduse töötegijate (sh vaimulike) palga- ja töötingimuste eest tuleb hoolt kanda.

Allikas: Urmas Viilma