Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Teenimatu arm

03.02.2009 | | Rubriik: Jutlus

Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: «Tule kohe siia ja istu lauda!»? Eks ta pigem ütle talle: «Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!» Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: «Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.»
Lk 17:7–10

Suuri sõnu Jumala armust rääkida pole mul võimust. Pigem tahaksin väikse linnupojana Tema halastusest laulda. Minust suuremadki on ohanud: mis on inimene, et Sa tema peale mõtled, ja inimlaps, et Sa tema eest hoolitsed, oma palge järele lõid Sa tema, pisut alamaks inglitest…
11. kondak (lk 85) õigeusu palveraamatust kinnitab: puudulikuks jääb iga laul, mis Sinu halastuse suurust püüab üles rääkida; kui me ka tooksime Sulle, Sa püha Kuningas, laule nii palju nagu liivateri on, ei teeks me midagi selle väärilist, mida Sina oled andnud meile, kes me hüüame: Halleluuja!
Püüdes sinist õhtuhämu Pelgulinna vaikuses või vaadates hommikupäikese külma põlemist, sünnib tänutunne. Aja eest, mil võisin veel mängida oma laste varvastega, mil veri ei jahtunud nii kiiresti ja tõusis aeg-ajalt pähe, mis kellana kumises, aga ka aja eest, mil võisin kogeda Su lõvihaaret oma südame ümber, meeleliigutust ja -muutust. Vaibumist ja raugemist, rahu ja kindlust.
Surmgi ehmub Sinu eneseohverduse ees, saati siis inimene. Miks pean mina pärima Su igaviku, Su rahu, Su elu? Miks ma pean lohutamatus teadmises Sinu surmast avastama oma kohustatuse selle pärandiga elada? Miks oled Sa mind oma ülestõusmise läbi nii vägevaks teinud, et mu käed Su õnnistust edasi andmata põlevad ära otsekui mu armunäljas süda enne Su päästet. Tühja linnupuu, põlenud kodu taolisse südamesse saatsid Sa oma Püha Vaimu ning tõstsid mu elule. Enam ei ole enamat, mida inimene saaks vastu võtta ilma hävinguta. Süda ei mahuta kogu Su elu ja ilu, allikad kobrutavad üle kallaste, laulud üle suu ja tänus tehtud armastusteod kirjutavad ikka ja jälle Su nime liivale, nagu seda aastatuhandeid on teinud.
Noored mehed ja nüüd juba ka naised teevad kalanäolisi üldistusi, väites, et nad valdavad Jumalat. Tegelikult valdab Jumal neid ja nende usk on imeline kingitus, mille eest tänamata jäävad kingiks saadud lossi varakambrid lukku ja omandaja käib kõrgil ilmel ringi kartulikoobastes. Ometigi on siinsamas nende tajuulatuses võluvõti tänu ja palve näol, mida kasutamata võib jäädagi mängima vagadust, vaga olemata ja selleks saamata. Võib ka mängida palvetamist ja tänamist, aga mängitud elu jääb elamata, viimane vaatus ei saa esimeseks ja selle lõpu järel pole ülestõusmist.
Parim tänu pole aga mitte õhkamine ja alandus, vaid selleks on ja jääb ikkagi teostunud usk, elavaks elatu, armastustegudest tulvil, mitte tasuootuses, vaid linnulauluna loomulik. Sissehingamisele järgnev väljahingamine, vastuvõtmisele järgnev jagamine, saanuna andmine. Killukesed Jumalast löövad särama meie eludes ja silmis, Tema arm pritsib sädemeid meie tegude kaudu ja Tema naer kõlab küngastelt põrkudes meie eludes. Tänu olgu Tema äraarvamata armu eest!
Ja ometi tundub aeg-ajalt, et meid oleks võinud kasutada enamaks, et meie väline kest või sisemine suurus oleks võimaldanud enamat. Siis tuleb jätkuvalt mõelda, et kirves puusepa vastu tõrkudes on ikka vaid puu ja raud; et pott­sepp on enam kui savi; ja see, kes on andnud sulle elu ja ihu ning elu mõtte, pole kiivas ega ekslik, nagu sina seda oled. Jah, Ta võib olla ootamatu ja mõistetamatu oma armastuses: Ta võib jagada hellusi ja lööke ootamatult, aga Ta on valmis surema sinu eest ja on seda ka teinud. Osavõtmatus ei ole olemise aluseks, kalkuleeritud halastus ammugi mitte. See, kellest ma tukslen, hingab me kohal. Tema hingamisest toituvad sajandid, mille peopesade elujoonel me kohtame iseendid ja enamat.
Ainult seetõttu on meile ka osaks saanud aimus nõrkuse tugevusest, pisukese suurusest ja alanduse ülevusest. Kui sa oled seda juba kogenud, siis oled linnulaulus kõlanud igaviku kodanik, oled vihmasaju tagune muusika; oled inimene, mitte üksnes bioloogiline, vaid vaimne. Oled Jumala halastuse tuline pritse; oled lunastatu.
Kui sa aga veel pole tundnud Ta puudutust, siis võid panna põlved maha ja hüüda oma metslase palve, mille sõnad ei pruugi olla mõistetavad inimestele, mille tähendus aga avab sulle ukse Jumala riiki. Iga astja on armas, iga armas on astja. Vaim on sisu ja muu pole enam oluline. Vilepilli liivale jättes eemaldub laul.


Avo Üprus
,
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)