Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Teadlast üllatas vaimulike positsioon ühiskonnas

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Kultuuriajaloolane Liivi Aarma, kelle teaduslikuks teemaks on olnud eestlaste kirjaoskuse areng reformatsioonist 19. sajandi lõpuni, on avaldanud raamatu «Põhja-Eesti kirikud, kogudused ja vaimulikud matriklid 1525–1885» (Tallinn 2005, 200 lk), mis on ühtlasi kaitsmisele mineva doktoridissertatsiooni üks osa.

Mis innustas teemale?

Kahjuks ei saa ajaloolise kirjaoskuse uurimiseks kasutada alati otseseid allikaid, selleks tuleb leida  kaudseid andmeid, näiteks kirjaoskuse levitamisega seotud institutsioonide tegevusest.

Ajalooliselt oli selleks aga kirik – temale kuulusid institutsionaalselt koolid ja hoolekanne, emakeelse vaimuliku kirjasõna algus ja arendamine. Seega, jõudmaks lähemale kirjaoskuse ajaloolise leviku taseme iseloomustamisele, oli vaja kindlaks määrata käibiv eestikeelne lugemisvara ning  uurida isikuid, s.t vaimulikke, kes on olnud eestikeelse kirjasõna lätete juures.

Kuna tegemist oli enamasti teisest rahvusest isikutega, siis tuli leida vastuseid tervele reale probleemidele. Näiteks, mis ajendas vaimulikke Saksamaalt, Rootsist, Soomest, Norrast, Taanist jm siia tulema, õppima ära eesti keele ning kirikuteenistuse juures tegelema ka eestikeelse kirjasõnaga. Siit ka uus probleem – kui paljud nendest jätsid oma tegevusega jälje Eesti kultuurilukku ja kas andmed nende kõikide kohta on tänapäeval teaduskäibes olemas.

Siis selguski, et nende probleemide kohta ei leidu piisavalt andmeid ning 50 aastat nõukogude aega on jätnud suure lünga nii kirikuajaloo, ajaloolise genealoogia kui ka muu sellesuunalise teaduse arengusse. Nii tekkis vajadus olemasolevat teavet sellealase uurimistegevusega oluliselt täiendada.

Tutvustage oma äsjailmunud raamatu eellasi ning eeskujusid.

Kultuuri- ja kirikuajaloolastele on hästi teada Põhja-Eesti vaimulikkonna kohta koostatud teatmeteosed, eelkõige aga Hugo Richard Pauckeri ajaloolise Eestimaa kubermangu, s.o Põhja-Eesti konsistoriaalpiirkonna vaimulike leksikon  aastast 1849, mis on usaldusväärne andmekogu.

Tänapäeval täiendatakse ajaloolisi teatmeteoseid aga paljude uute andmehulkadega, eriti, mis puudutavad ajalooliste isikute perekondlikke kontakte ja sugulussidemeid.

Sellelaadne materjal võimaldab uurida ajaloolist taustsüsteemi, kus isikud tegutsesid, ja esile tuua neid ilminguid, mis ilma nende andmeteta on jäänud senini ajaloos fikseerimata. Olgu näitena üks huvitav tähelepanek Põhja-Eesti vaimulike kohta: enamasti ühendas ühe koguduse erinimelisi vaimulikke mõni perekondlik sugulusside, mis ei põhinenud ainuüksi noore vaimuliku abieluga eelmise pastori lese või tütrega.

Sellest aga ilmneb, et paljud raamatud, jutluste käsikirjad jm kirjavara liikus ühelt vaimulikult teisele just perekondlike sidemete kaudu.

Asudes Põhja-Eesti koguduste vaimulike elulugusid uurima ja andmeid täiendama, oli eeskujuks samalaadne 1977. aastal ilmunud Liivimaa vaimulike leksikon, mis on Napiersky 19. sajandi keskpaiku ilmunud Liivimaa pastorite leksikoni ümbertöötlus. Seega on Lõuna-Eesti vaimulikkonna kohta uus tänapäevane saksakeelne leksikon ilmunud ja seda saab kasutada Liivimaa vaimulikkonna kohta teadete saamiseks.

Milline on vaimulikkonna koht Eesti varasemas kultuuriloos?

Eesti kultuuriloos on tuntud enamasti just Eestimaa pastorkonna hulka kuulunud isikud alates eestikeelse kirjasõna esimestest teadaolevatest autoritest nagu Simon Wanradt, Johan Koel, Reinhold Beseler, Heinrich Stahl, Georg Salemann jt või saksakeelsete teoste autorid Lambertus Kemmerling, Balthasar Russow, Chritian Kelch jt.

Tegelikkuses on ajaloos Tallinna ja Tartu vahel olnud pidevad tihedad sidemed, neid ei katkestanud ka Eesti jaotamine kahte kubermangu. Eriti nähtus see Poola-Rootsi 1656–1657 sõja järel, kui paljud Lõuna-Eesti vaimulikud tulid sõja jalust Põhja-Eesti kogudustesse pastoriteks, sealhulgas Johann Gutslaff, kelle pojast Eberhardist ja kahest pojapojast said Uue Testamendi peamised tõlkijad.

Omakorda on Põhja-Eesti pastorkonna järeltulijad, näiteks Johann Hornung ja Bengt Gottfried Forselius tegutsenud Liivimaal. Tänapäeva eesti kirjakeele rajaja Kuusalu pastor Eduard Ahrens on Tallinnas sündinud, Stralsundist pärit maamõõtja poeg jne. 

Millised on olulisemad allikad, mida kasutasite?

Trükitud allikatest on olulisemad kõik senini ilmunud pastorkonna leksikonid, ning mitte ainult Eesti- ja Liivimaa kohta, vaid ka Ingerimaa, Rootsi, Soome jt maade pastorkondade kohta. Olulised allikad on ka ülikoolide matriklite publikatsioonid, kust on saadud  andmeid vaimulike stuudiumi kohta.

Isikuandmete kogumist oli mõttekas alustada trükitud allikatest, seejärel on neid kogutud Stockholmi Riigiarhiivis ja Darmstadti Baltisaksa Genealoogiaseltsi arhiivis ning Tallinna Linnaarhiivis ja Tartu Ajalooarhiivis. Erinevate arhiivide andmete võrdlusel on ilmnenud palju lahkuminevaid daatumeid, mistõttu on andmeid üle kontrollitud algallikatest, põhiliselt Tallinna kirikumeetrikast.

Andmete lahknevuste põhjuseid on mitu:  segamini on vana ja uue kalendri daatumid, sündimis- ja ristimisdaatumid, surma- ja matmisdaatumid; andmete kopeerimisel algallikatest on tehtud vigu; kirikumeetrika andmete lünklikkus (osa kirikuraamatuid on hävitatud) ei võimalda kontrollida kasutatud daatumeid; gooti ja ladina kirja erinevusest tulenenud lugemisvead.

Milliseid üllatusi pakkus töö teile isiklikult?

Varasemates Põhja-Eesti vaimulike leksikonides puuduvad paljud 16. ja 17. sajandil teeninud vaimulikud (nende kohta puudub teave Eestis), kuid et paljude Tallinna vaimulike nimed ja andmed samuti puudusid, oli üllatuseks, sest Tallinna Linnaarhiivi materjale on varasemad autorid samuti kasutanud.   

Vast kõige suurem üllatus oligi tõsiasi, et väga erinevate nimedega vaimulikud olid perekondlikult üksteisega seotud ning sellest ka tõdemus, et mõneti oli vaimulikukoha saamine sarnane tolleaegse ametisse astumise traditsiooniga, kus ametit anti edasi perekonnas. Võib-olla üllatas ka vaimulike seisund ühiskonnas, mille peegelduseks oli see, et 16. ja 17. sajandil  abiellusid Põhja-Eesti vaimulikud enamasti Tallinna suurkaupmeeste tütardega ning paljude vaimulike poegadest said raeliikmed ja bürgermeistrid ning osa neist immatrikuleerus Eestimaa rüütelkonda (panid aluse baltisaksa aadli suguvõsadele).

Kes võiks olla teie raamatu kasutaja?

Kindlasti on esitatud uus teave oluline nii retrospektiivse rahvusbibliograafia ja raamatu- ning kirjandusteaduse seisukohalt kui ka kirikuajaloolisest vaatenurgast. Aga samuti on see huvitav teave kultuuriloolastele, genealoogidele, suguvõsauurijatele jt.

Kindlasti on sellel raamatul koht iga haritud ja ajaloost huvitatud inimese raamaturiiulil.

Liina Raudvassar