Esileht » Uudis » Uudised »

Tartus küsiti nähtava ja toetava kiriku järele

05.10.2010 | | Rubriik: Uudised

Mõttevahetust jagus ka kohvipausiks – Sulev Sova (Kursi), Valdo Reimann (Jõgeva) ja Ants Tooming (Tartu Peetri). Mari PaenurmTartu praostkonna konverentsil olid teemaks diakoonia ja hingehoid. Tulnute hulgas oli nii vaimulikke kui kiriku kaastöölisi.
Avapalvusel peetud kõnes Tartu Maarja kirikus rõhutas praost Joel Luhamets, et viimselt on oluline see, kas meie ja kaasteeliste nimed on taevases raamatus kirjas või mitte ning mis sõltub meist, et need seal oleksid.
Konverentsipäev jätkus kogudusemajas ettekannete osaga. Tartu ülikooli praktilise teoloogia lektor Kaido Soom rääkis diakoonia väljakutsetest ja EELK diakooniatalituse juhataja Avo Üprus diakoonia arengutest ja võimalustest.
Mõnetunnisest koosviibimisest näis väheks jäävat nii ettekandjaile kui kuulajaile, kellel tekkis hulga küsimusi ja tahtmist aruteluks.
Diakoonia olemus ja roll
Kaido Soom tõi välja teoloogia ajaloolised tekkemehhanismid ja teoloogilised põhjendused ning vaatles, millised on olnud diakoonia kui inimese aitamise võimalused läbi aegade ning kuidas kõnetavad samad printsiibid tänapäevast inimest, olgu selleks siis aidatav või aitaja. Soom kõneles arengutest põhiliselt koguduse kontekstis, eeldusel, et see võiks moodustada teatud kogukonna, kes on hõlmatav, kellel on mingisugused ühised jooned ning kes tajuvad ühisosa sarnaselt.
Diakoonia kriisist kõneldes pidas Soom oluliseks välja tuua mõne tänase päeva probleemi: aitaja roll on muutunud aidatava suhtes ülemuslikumaks; bioloogilised aspektid inimese arengus võivad väita, et osa meist nõrgematena peabki välja surema; traditsioonilised kristlikud aitamisviisid ei kõneta enam tänast abivajajat, ning viimane – diakoonialt on palju üle võtnud riiklikult finantseeritav sotsiaaltöö. Selle mõtte juurest arenes ka diskussioon teemal, kas kohustuste delegeerimine vabastab kiriku vastutusest oma tööd teha.
Millised on võimalused?
Hingehoiu temaatika leidis suhteliselt vähe kirjeldamist, kuid rohkelt arutelu. Küsiti, kas hingehoid peaks olema kui teatud kindlal viisil pakutav teenus teistest aitamisviisidest eraldiseisev. Oodati ka kiriku suuremat usaldust hingehoidjatest ilmikliikmete töölerakendamisel. Üldkiriklikult ei peetud mõistlikuks praegu kehtivat süsteemi, kus praost tegeleb oma haldusala vaimulike hingehoidlike küsimustega, tema omadega tegeleb piiskop jne. Hingehoid seda liini pidi lihtsalt ei tööta, tõdeti.
Avo Üprus oli valmis kõnelema kolmel teemal: nii projektist «Teeme koos!», mis haarab üle Eesti erinevaid kogudusi, kes suudavad sotsiaalse ettevõtluse kaudu vähendada töötust ning suurendada koguduste ja ühiskonna sidusust; ideedekogumist «Kirik keset küla», mis tagab vähemalt mõttetegevuse jätkusuutlikkuse kohtadel, kui ka Saksamaal Heidelbergis eurodiakoonia konverentsil saadud kogemustest.
Kõigist kolmest asjast kõneldes, küsimusi kuulates ja aruteludes kaasa lüües jäi kõlama mõte, et kogudused peavad väga selgelt arvestama projektipõhise töö vajalikkusega ning leidma selleks ka sobivad inimesed. Küsimusi ja mõtteid jäi õhku vähemalt teise sarnase konverentsi jagu. Ehk on see hea põhjus jälle kokku tulla.
Mari Paenurm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)