Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tänuvõlglastena ajaloo ees seistes

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Jüri ja Aet Trei Otepääl lipumuuseumis. Eesti lipu juubelikomisjoni esimees, Eesti Lipu Seltsi  asutaja ja juhatuse liige Jüri Trei seisab hea selle eest, et Eesti lipp kaunistaks võimalikult paljusid üldrahvalikke üritusi ja oleks tähtis kõigile eestlastele. Sirje Semm

Eestis on palju muuseume, üks neist, väike tubamuuseum, asub Otepääl koguduse ajaloolises pastoraadis. Selle toa vaimne suurus ja tähendus meie rahva jaoks on mõõtmatu.

Iga päeva alguse teeb pühalikuks, kui Pika Hermanni torni lipuvardasse tõmmatakse lehvima sinimustvalge. Selle lipu all on meie rahvas korda saatnud suuri tegusid ja selle lipu auks on meie kalendris oma tähtpäev, 4. juuni, mil lipp 1884. aastal pühitseti. Toona Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna.
Lipu tähtsust on rõhutanud Eesti Lipu Seltsi juhatuse esimees Trivimi Velliste: «Niisiis on sinimustvalge lipp kui aade eestluse elujõu oluline allikas. Kõik, mis me teeme selle lipu heaks, teeme oma rahva heaks. Ja hea on, kui selle rahva all – mida aasta edasi, seda enam – saame mõista kogu Eesti kodanikkonda ja viimaks elanikkondagi.»       
Lipu pühitsemise kohaks oli Otepää pastoraat, kus 1996. aastal avas koguduse õpetaja Jüri Stepanov (1952–2008) lipu tubamuuseumi, märkimaks olulist sündmust ajaloos. Hea algatus oli sündinud, aga nüüd on mitu aastat päevakorral küsimus, kuidas edasi.

Mitte ainult muuseumist
1991. aastal kogudusele tagastatud hoone on Otepääl kiriku kõrval üks vanemaid, pärit 18. sajandist ja taasehitatud 1820ndatel. Kui arvestada asjaolu, et 1926. aastal oli alevis suur tulekahju ja järgmine suurõnnetuse päev 21. augustil 1944, kui hävis pool alevikust, on tegu siinkandi rariteediga. Nõukogudeaegne remont on taganud hoone säilimise, ent rikkunud väljanägemist.
Eesti lipu 125. aastapäevaks sai vana pastoraat koguduse juhatuse esimehe Jaan Uibo ettevõtmisel ning Eesti Lipu Seltsi ja rahva annetuste toel uue katuse. Mees ongi oma südamele võtnud pärast hoones asunud vallavalitsuse ja hiljem spordimuuseumi väljakolimist üsna tühjaks jäänud maja hooldamise.
Tema unistus on taastada vana maja kujul, nagu see oli õpetaja Jakob Hurda teenimise ajal (1872–1880). Hoone plaan on leitud Riiast arhiivist ja sellele plaanib Jaan Uibo teeolude paranedes järele minna. Hoone tuleviku huvides on appi tulnud kohalik omavalitsus ja tellinud pastoraadi digitaalse plaani, et kavandatav saaks reaalse aluse. Jaan Uibo tänusõnad kuuluvadki omavalitsusele ja muinsuskaitseametile.     

Tööprotsess on alanud
Kultuuriministeerium annab oma kodulehel teada, et rahaliste vahendite nappuse tõttu 2009. aastast muuseumidele toetust ei anta. Puudub ka huvi lipumuuseumi edasi arendada.
Avalike suhete nõunik Nele Meikar kinnitab: «Eesti lipu muuseumituba oma praeguses vormis on igati sobilik meenutama meie rahvuslipu pühitsemist Otepääl 1884. aastal. Muuseumitoa edasiarendamist põhjalikumaks ekspositsiooniks ei pea kultuuriministeerium põhjendatuks, kuna antud teema on juba kaetud kahe keskmuuseumi – Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti ajaloomuuseumi – ning Tartu ülikooli ajaloo muuseumi poolt.»
Otepääl pole siiski imele lootma jäädud ja möödunud suvel moodustati seal toimkond, kuhu kuuluvad koguduse vaimulik Marko Tiirmaa, vallavalitsuse, Eesti Üliõpilaste Seltsi, Eesti Rahva Muuseumi ja riigikantselei esindajaid. Toimkond otsib lahendusi, kuidas muuseumi edasi arendada ja majale väärilist kasutust leida. Tiirmaa sõnul nähakse seda Eesti lipu ja heraldikakeskuse loomises. Keskus hakkaks teenima kõiki eestimaalasi, aga eriti koolinoori.
Protsess on käima lükatud, sõlmitud on vajalikud kokkulepped ja loomisel on kehand, mis kaasaks asjasse puutuvaid juriidilisi isikuid.

Laiem haare  
Mõttele toetust on leitud ka riigikogu kultuurikomisjoni esimehelt Urmas Klaasilt. «Pean algatust laiendada Otepää lipumuuseumi väga kiiduväärseks. Näen, et muuseumi nime muutmata võiks tema haare olla laiem: see võiks olla Eesti riikluse sümboolika muuseum, kus saaksime eksponeerida peale riigilipu loo ka maakondade, linnade, kaitseväe, Kaitseliidu jne sümboolikat, riiklikke autasusid,» kinnitab Klaas Eesti Kirikule.
Ja lisab: «Kindlasti peaks muuseumis olema seminariruum, kus seminare ja ka pidulikke üritusi läbi viia. Oleme siiani oma riigis põhjendamatult vähe tegelnud suunatud ja läbimõeldud kodanikukasvatusega, lipumuuseumi abil saaksime siin tänuväärse sammu edasi astuda.»
Loodetavasti ei jää ainult vabariigi aastapäev ja lipupäev nendeks päevadeks, kus lipumuuseumile mõelda, ja tõeks saab Urmas Klaasi soov: «Nii sisulise kui finantsilise arengu seisukohalt peaks riigi esindajad (kultuuriministeerium, kaitseministeerium, haridus- ja teadusministeerium, kaitsevägi, riigikogu), Kaitseliit ja teised patriootlikud organisatsioonid ning kohalik omavalitsus kokku istuma ja lähimad terviklahendused välja pakkuma.»
Rita Puidet