Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tänu, mis tuleb südamest

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Viimastel aastatel on meie kirikus senisest enam tähelepanu pööratud tublide ja väärikate töötegijate tunnustamisele. Vaimulike konverentsil valitakse kaks aasta vaimulikku ja juhatuse esimeeste konverentsil aasta juhatuse esimees. Aina rohkem on neid kogudusi ja praostkondi, kes on välja arendanud oma tunnustussüsteemi, näiteks Toomkoguduse Maarja medal või Rapla koguduse Maarja-Magdaleena pronkskuju. Juba mitmendat aastat annab peapiiskop I nelipühal Toomkirikus üle EELK Teeneteristid.
Taolised institutsionaalsed tänuavaldused on tekitanud vastakaid arvamusi. Kui esmakordselt valisime aasta vaimulikke, kostusid siit-sealt iroonilised toonid. Et nüüd hakkame kirikus ka missivalimisi korraldama… Küllap on kõikvõimalikud laulud ja tantsud tähtedega, edetabelid ja superstaaride otsingud oma kommertslikkuses ja pealiskaudsuses meis kõigis parasjagu tülgastust tekitanud.
Teiseks on mis tahes esiletõstmine paratamatult subjektiivne, olgu mõõdikud ja kriteeriumid nii- või naasugused. Tublisid ja pühendunud inimesi on meie umber lugematu hulk, nii ühiskonnas kui kirikus. Kelle kohta siis öelda, et just tema on see kõige-kõige-kõige? Külastasin eile kaht Viljandi praostkonna kogudust – Suure-Jaanis ja Kolga-Jaanis – ning hoomasin, kui palju on meie kirikus neid, kes tasa ja targu, hoole ja armastusega, märkamatult ja pikkamööda Jumala asju ajavad. Oleks võinud võtta portfellist kümmekond Teeneteristi ordenit ja need oleksid kindlasti õige omaniku leidnud.
Aeg-ajalt olen kohanud aga hoopis sügavamale ulatuvat skepsist avaliku tänu ja tunnustuse suhtes. Et nojah, ega orden ju kedagi toida ning mina küll seda kulda ja karda ei ihalda. Võib-olla on säärane umbusaldus meisse jäänud nõukogude ajast, mil Lenini ja Tööpunalipu ordeneid pigem häbeneti kui uhkusega lastele ja lastelastele näidati.
Ilmselt on eestlastele omane ka ürgdemokraatlik mõtteviis, mis ei luba meie rahva hulgas esile tõusta just liiga paljudel kangelastel, suurmeestel ja pühakutel. Me justkui ei tahaks kellegi poole alt üles vaadata ega uskuda, et mõned meie seast võivad olla oma ideaalide, veendumuste, vooruste ja vaimse arengu poolest kaugemale jõudnud kui teised. Eks paku omamoodi lohutust teada saada, et pühakud on tegelikult kelmid, ning presidendid, olümpiavõitjad ja piiskopid samasugused lihtsad ja väikesed inimesed nagu mina ja sina.
Sellisel hoiakul ei puudu oma tugevad küljed – ilmselt oleme isikukultuse suhtes immuunsemad kui mõned teised rahvad. Kuid tervikuna on tegemist siiski pigem rahvusliku ja kirikliku alaväärsusega, kui me ei oska siiralt lugu pidada nendest, kes seda tõepoolest väärivad. Mu õpetaja Toomas Paul ütles kord Uku Masingu sünnipäevakonverentsil, et väga paljud noored inimesed on pidanud üles kasvama ilma tõeliste eeskujudeta. Tema on tänulik selle eest, et tohtis Ukule alt üles vaadata.
Nende imetlemine, kes näevad kaugemale ja võivad meiegi silmapiiri avardada, ei alanda meid, vaid ülendab. Muidugi ei ole inimvaimu tõeline suurus mõõdetav ordenite või aukirjadega. Ja küllap on nende saajates rohkem alandlikkust, kui me arvata oskame. Laine Villenthal, Eesti esimene naiskirikuõpetaja, kes eeloleval laupäeval Nissi kirikust igavikuteele saadetakse, võtab oma mälestusteraamatu eessõnas möödunud elu kokku laulusalmiga: «Ma ise küll, mu elu ei kõlba kuhugi, mis Kristus andnud mulle, see maksab alati.»
Kuid Tema annab seda, mis alati maksab, läbi meie kaasinimeste. Heebrea kirjas õhutatakse: «Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna» (Hb 13:7). Laine eluteele mõeldes võime olla uhked, et meie väikese rahva ja väikese kiriku seast on tõusnud nii suuri inimesi, ning näha selleski Jumala hoolitsust ja armastust meie vastu.
Piiskop Vilho Riekkinen ja dotsent Pille Valk, kes sel aastal pälvivad EELK Teeneteristi II järgu ordeni, on olnud ka minu Õpetajad. Meenutades nende jalgade ees istutud hetki ja nende abiga kogutud tarkuseteri, ei tea ma küll kedagi, kes meie kiriku tänu ja tunnustust rohkem vääriksid kui nemad.
Ühinen kõigi siiraste õnnesoovidega teile, kelle öeldu ja tehtu on puudutanud meie südameid ning kes te olete meile selles kirikus, mille sünnipäeva me nelipühal pühitseme, eeskujuks ja suunanäitajaks. Aitäh!


Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees