Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tänu igapäevase leiva eest

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Hb 13:15–16
Lõikustänupüha on üks vanematest pühadest kõikide rahvaste juures. Juutluses tuntakse uudseviljapüha, mida toimetati hapnemata leibade püha viimasel päeval. Esimene vihk odralõikusest toodi Jumalale.
Peamine lõikuspüha, nädalatepüha, toimus viljalõikuse lõpus, kus preester lisaks loomohvrile ohverdas kaks pätsi uudset nisujahust valmistatud leiba. See oli suur rõõmustamise ja tänutoomise aeg Jumalale andide eest viljasaagi näol.
Saagikoristamise ehk lehtmajadepüha oli kõige armastatum ja rõõmsam kõigist pühadest. Seda peeti sügisel, kui kõik viljasaagid olid koristatud. Pidustuste juurde kuulus elamine aias või katusel puuokstest valmistatud telkides või onnides. Need telgid, tabernaaklid, meenutasid aega, mil Iisrael oli elanud kõrbes telkides.
Selle püha juurde kuulus tava, mille käigus kallati vett ja paluti rikkalikult vihma järgnevaks aastaajaks. Just selle püha ajal, võibolla just selle tava järel, tõusis Jeesus püsti ja kuulutas: «Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu. Nagu Kiri ütleb: «Kes usub minusse, selle ihust peavad voolama elava vee jõed» (Jh 7:37–38).
Meiegi tähistame lõikustänupüha. Me täname Jumalat lõikuse ja saagi eest. Kuid mitte ainult. Meie Isa palves õpetab Jeesus jüngreid paluma: «Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.» Martin Luther küsib selle palve selgituses oma «Väikeses katekismuses»: «Mida see tähendab?» Ja seletab: «Jumal annab küll igapäevase leiva ka ilma meie palvetagi kõigile, ka kurjadele inimestele. Kuid me palume selles palves, et Ta laseks meil taibata Tema headust ja et õpiksime oma igapäevast leiba tänulikult vastu võtma.»
Igapäevase leiva all mõeldakse kõike, mida me maises elus vajame. Jumal on valmis seda andma ja annab seda kõigile iga päev. Kuid Ta tahab, et me oma palves seda Temalt paluksime ja tänuga tunnistaksime selle Tema suureks helduseks ja kingiks. Seda meie endi pärast, sest inimene ei ela ainuüksi leivast. Lev Tolstoi jutuke «Rikkus Jumalalt» on väga lihtsalt arusaadav igaühele. Jutt räägib ühest mehest, kes oma saatusega rahul ei olnud ja nurises Jumala peale: «See hea Jumal annab teistele rikkusi, aga mulle ei anna ta midagi. Kuidas ma ilmas hakkama saan, kui mul midagi ei ole?»
Keegi vanamees kuulis seda ja ütles: «Kas oled tõesti nii vaene, kui arvad? Kas Jumal ei ole andnud sulle nooruse ja tervise?» Mees ei saanud seda salata, ta oli uhke oma tugevuse üle. Vanamees võttis ta parema käe ja küsis: «Kas laseksid selle käe miljoni krooni eest otsast maha raiuda?» «Ei ilmaski!» – «Aga vasema?» – «Ei sedagi.» – «Kas oleksid nõus, et su silmade valgus kustutataks, kui miljoni saaksid?» – «Jumal hoidku mind selle eest! Ma ei tahaks kaotada oma silmi, kui saaksin ka kogu maailma varanduse.» – «Näed sa nüüd, mis varanduse Jumal sulle on kinkinud,»ütles vanamees, «ja ikka sa nurised veel.»
Meie tänane tekst räägib tänulikkusest. Tänulikkus kui elustiil, kui Püha Vaimu and. Tänulik süda on lahke süda, tänulik meel on nurisemata, kahtluseta, kadeduseta. Luuka evangeeliumis (12:15,23,31–34) ütleb Jeesus: «Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on. Sest elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas! Pigem otsige Tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi! Müüge ära, mis teie oma on ja andke see almusteks! Tehke endale kulumatud kukrud ja muretsege enestele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda!»
Apostel manitseb meid Kristuse kaudu viima Jumalale tänu- ja kiitusohvrit, see tähendab Jumala tunnistamist. Jeesuse Kristuse tunnistamist «elavaks veeks», Tema tunnistamist «elavaks leivaks».
Oswald Chambers ütleb: «Ma ei saa ennast ise päästa ja pühitseda, ma ei saa pattu lepitada, ma ei saa teha õigeks seda, mis on vale, puhtaks seda, mis on rüve, pühaks seda, mis on ebapüha. See kõik on Jumala sõltumatu töö. Kas mul on usku sellesse, mida Jeesus on teinud? Tema on valmistanud täiusliku lepituse, kas ma olen harjunud seda pidevalt ellu viima? Suurim vajadus ei ole mitte teha, vaid uskuda.»
Jumal on külvanud sõna läbi ususeemne meie südamesse. Millist vilja nad kannavad? Tänulikkus Jeesus Kristuse lepituse läbi, et Ta meid on vabastanud süü koormast ja südame täitnud rõõmuga, avaldub meie elu praktilistes, silmatorkamatutes asjades. Alles enda suutmatust tunnistades, lepitust usus vastu võttes, saavad suhted Jumalaga korda.
Siis võivad saada korda suhted kaasinimestega ning ellu viia apostli meeldetuletust: «Ärge unustage head teha ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel.»
Lõikustänupühal täname Jumalat ning olles Kristuse «käed» selles maailmas, peame meeles abivajajaid neid jõudumööda aidates. Lõikustänupüha on rõõmu püha, kus rõõm muutub kiituseks.
«Siis hüppa, süda, rõõmusta!
Sind Jumal armastab!
Kõik oma vaev sa unusta,
Sind Tema lunastab!»
Aamen.
Lea Heinaste, Anna ja Järva-Peetri koguduse õpetaja